Eduard Wiiralt 1898–1954 Eesti neiu. 1942

All vasakul: Aquatinta 1942

All paremal: Eduard Wiiralt

Pöördel: 11 I 1942

Eduard Wiiralt tuli sõjapäevil korraks kodumaale, mis jäigi tema viimaseks kohtumiseks omastega ja siinsete kunstnikega. Ometi valmisid tal sel lühikesel ajal mõningad manifestina mõjuvad teosed, kus kunstnik analüüsib siinset maad ja inimest, olles ise näinud laia maailma ning teisi rahvaid.

„Eesti neiu“ kujutab talutüdrukut, kes vaatab kunstnikule frontaalselt otsa. Ta ei ole häbitu ega püüa kunstnikku võrgutada, nagu mõned Pariisi modellid, kellesse Wiiralt suhtus oma teostes ilmselge irooniaga. Tegemist on füüsiliselt tugeva noore naisega, kes jaksab teha rasket talutööd. Wiiralt on kujutanud teda samas koloriidis ümbritseva maaga – Eesti neiu on oma keskkonnaga harmooniliselt kokku kasvanud ja tunneb end selles kontekstis kodus. Teda võib pidada kogu siinse talurahva üldistuseks. Neiu asjalikkus ja töökeskne eetika avaldub võib-olla imeväikeses detailis, nimelt pole Wiiralt välja joonistanud Eesti neiu ripsmeid, mis paljudes teistes teostes tunduvad tähendavat kunstnikule erilist poeetilisust ja vaimsust.