Ado Vabbe
(1892–1961)
Emajõe kallas paatidega. 1950
Õli, papp. 52.5 x 67.5 cm (raamitud)
hind 37 500
Pöördel: A.Vabbe 1950
Ado Vabbe jaoks ei olnud 1950. aasta, mil see töö on valminud, pealtnäha just üleliia rõõmustav. Juba aastaid kestnud norimine, ahistamine ja ähvardamine tipnes sama aasta juulis teenelise kunstitegelase nimetuse äravõtmisega, lõppes tema üle 30 aasta kestnud õppejõukarjäär ning ajalehed ei maininud teda sel aastal enam kordagi. Eesti kunsti üht olulisimat autorit taheti ajaloost kustutada, kuid see ei tähenda, et Vabbe oleks lõpetanud töötamise. Juba varem oli ta näidanud, kuidas ühiskondlik surve ei sunni teda lõpetama ega avalda isegi erilist mõju sellele, mida ja kuidas ta maalib.
Ka käesoleval teosel näeme, kuidas Vabbe jalutab tuttavas keskkonnas Emajõe ääres ning maalib kaldale kinnitatud paate. Tema lähenemine on erakordne: värvide intensiivsusest pintslitõmmete hooni. Mitte miski selles maalis ei kõnele raskustest, vaid vastupidi: tajume elamise jõudu ja maalikunstniku raugematut huvi maali iseväärtuste vastu. Teos on peaaegu abstraktne, pöörates tähelepanu pintslitöö, faktuuri ja värvide omavahelisele koostööle. Kuigi Vabbe on paljuski kasutanud külmasid toone, jätab maal tänu õhurikkusele ja õigetesse kohtadesse lisatud soojadele aktsentidele optimistliku ning elujaatava üldmulje. Meenuvad Aino Bachi sõnad, kes oma õpetajat kirjeldades mäletas, kuidas Vabbe soovitas kasutada maalimisel pintslivart, pilbast, lapi või näpuga värvi välja pühkida – kõik viisid olid tema jaoks lubatud, muutmaks maali huvitavamaks. Hoolimata karmidest tingimustest näitas Vabbe nii iseenda kui oma maalide täielikku autonoomiat ning näitab siin oma järjekordset tippvormi.
Teos on ära toodud Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis 1962. aastal toimunud näituse kataloogis nr 131 all.