Olav Maran 1933 Sügise künnisel. 1984

All keskel: OM 84

Olav Maran lähtus nii oma abstraktsemas kui ka realistlikumas kunstis väga palju loodusest, kuid sarnaselt oma natüürmortidega ei proovinud iga teosega leida või leiutada midagi täienisti uut, vaid pigem liikuda üha lähemale kõige oleva tuumale. “Kunstnik tahaks nagu kinnitada, et ei ole olemas igavat maastikumotiivi, üksluist mereranda ega tüütut halli päeva, need kõik on vaid fragmendid ühest suurest loodustervikust, sellest põhilisest, mille üheks osaks on meiegi elu", kirjutas kord Evi Pihlak ja lisas kümmekond aastat hiljem: “Läbi välise mulje olemusliku poole pürib Olav Maran nii oma maastikes kui ka natüürmortides. Nagu iseenesest suunavad tema maalid vaatlejat mõtlema looduse eksistentsiaalsetele külgedele, kõige oleva suurele sisemisele terviklikkusele ja tasakaalule.”

Kui ta avab 1985. aasta alguses näituse, ütleb Maran ise oma maastikumaalide kommentaariks: “Üldiselt olen mõelnud, et teen oma rahvale, internatsionaalset ambitsiooni mul pole. Osa kunsti – eriti maastik – on nii tihedasti seotud rahvusliku hinge ja kohapealse olustikuga, et võib jääda mujal võõraks. Niisamuti ei saa iga kunstnik võõras paigas täie eduga maalida. Võõrsil tuntakse end alati pisut ebakindlalt, ebakindluse taga on hirm. Mina olen maalinud Eestimaa tuttavates paikades, siin tunnen end turvalise ja vabana. Kui olen selles kohas kaua elanud, selle maa peal kõndinud, siis usun, et suudan tabada paikkonna spetsiifilist hingust ja leida tolle sooja, südamliku ühenduse, mida hea maastikumaal peaks kätkema.” Samuti selgitab Maran, miks ta natüürmorte teeb õlitehnikas, kuid maastikke guaši ja temperaga: “Vaikelus on esemelikkus, materiaalsus tähtis, selleks sobib õlimaal paremini. Tempera- ja guašitehnika ei anna materiaalsust, on tinglikum, seepärast maastikule kohasem: seal on tähtis rohkem üldseisund. Maastikku olengi ainult ses tehnikas maalinud. Plenääris töötamiseks sobib see mulle paremini.”