Eduard Wiiralt 1898–1954 Kunstnik ja modell. 1926

Ülal paremal: 26 II 1926 Wiiralt

On 26. veebruar aastal 1926. Eduard Wiiralt on end Pariisis sisse seadnud. 1925. aastal Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuselt saadud stipendium, mis talle määrati enesetäienduseks Pariisis, oli esimese hooga maha pummeldatud, reis edasi lükatud ning uus stipendium saadud aasta lõpul tingimusel, et Wiiralt viibiks välismaal vähemalt kuus kuud ning tegeleks asjakohaselt õppimisega. Ajal, mil antud unikaalne joonistus on valminud, oli Wiiralt Pariisis olnud natukene üle kolme kuu. Tollase kunstimetropoli impulsid on selles spontaanses töös selgelt loetavad. Noor kunstnik kujutab teist kunstnikku joonistamas modelli. Näha on, et tegemist ei ole sätitud stuudioga vaid pigem hetkega, mis oli tollases Pariisis boheemlaslikult valdav – loojate ja intellektuaalide keskne maailm, kus kirjutati ja joonistati kohvikulaudade ääres ning ümberringi valitses teatud joviaalsus ja olemise vabadus vaatamata kunstnike tihti rasketele majanduslikele olukordadele. Kunstis oli seda enam vaimseid vabanemisi ja põhjuseid eluks. See isepärase atmosfääriga joonistus on hetketabav, pealtnäha kerge pilk, mis kunstnikku paelus. Tööl on Wiiraltile omaselt koos visandlikkus ja läbitöötatus, moodustades iseenesestmõistetava kompositsioonikoosluse. Ent teisalt on see teos ka sisukalt kontseptuaalne, ideekeskne: modelli ei vaata ju mitte üks, vaid kaks kunstnikku, kellest Wiiralt asub siinpool pildiruumi, visandades oma versiooni daamist töö esiplaanile – jala ja profiili, samas kui teine joonistaja loob istuvast naisest oma nägemust. Võiks öelda, et selline vaatenurga kahesus on ka teataval määral sürreaalne, mis teeb teose äärmiselt mõtteatraktiivseks.