Erinevad autorid

Mapp sisaldab 10 teost:
I Herald Eelma „Vaade linnale“. Linoollõige. 1972
II Marju Mutsu „Noor tüdruk“. Ofort. 1972
III Enno Ootsing „Lausik maastik“. Linoollõige. 1971
IV Allex Kütt „Tallinna sadam“. Ofort. 1972
V Leopold Ennosaar „Linnamotiiv“. Puugravüür. 1970
VI Peeter Ulas „Otepää maastik“. Pehmelakk. 1971
VII Evald Okas „Kaluri tütred“. Ofort, kõrgtrükk. 1971
VIII Avo Keerend „Jaht“. Linoollõige. 1971
IX Vive Tolli „Serenaad“. Söövitus. 1971
X Ilmar Torn „Saaremaa rand“. Värviline linoollõige. 1971

Mapp on välja antud 100 eksemplaris, millest käesolev kannab numbrit 34.


Graafikamappide mõte on tugevdada kunsti väikevormi, pannes ühtede kaante vahele erinevate kunstnike graafilised lehed, mis ei pea tingimata rääkima sisuliselt ja tehniliselt sama keelt. Pigem saavad kokku ühe ajastu tippgraafikud, kellel igaühel oma isikupära ja sõnum. Sümboolselt ühendab kunstnikke omavahel graafika töökoda.
1972. aasta mapp „Eesti graafika” sisaldab kümne väga tuntud ja tunnustatud graafiku lehte perioodist, mil graafika oli kunstinäitustel sedavõrd kõrgelt hinnatud, et seda peeti võrdväärseks maaliga.
Huvitaval kombel on siinses mapis kümnest graafikust kaheksa meeskunstnikud – vastupidine olukord, võrreldes veidi hiljem saabunud noorte naisgraafikute suurlainega. Meeste-kesksus pole siiski juhuslikult tekkinud olukord, vaid annab süsteemselt märku modernistliku kunstimudeli valitsemisest. Ka Nõukogude Eestis, nii nagu mujal, peeti tegijateks ja otsustajateks ja edasiviijateks ikkagi meessoost kunstnikke, mis sest, et ametlik propaganda rääkis sugude võrdsusest jms.
Siinse mapi kaks ainukest naisgraafikut Marju Mutsu ja Vive Tolli on siiski nimetatud perioodi suurnimed ja ühtlasi hilisema eesti naisgraafika suunanäitajad-õpetajad-mõjutajad, kelle töid võiks iseloomustada märksõnaga „tundlikkus”. Marju Mutsu meelelaadis on rõhutatud naiselikkus, Vive Tolli meelelaadis rõhutatud rahvuslikkus, mõlema kunstniku tundetoon on olnud julgelt soe ja hingestatud.
Herald Eelma ja Peeter Ulas on olnud graafikakunsti uuendajad nii tehniliselt kui kujutamislaadilt. Oma aja suurnimed kahtlemata, mille üheks kinnitajaks on fakt, et 1984. aastal avaldas kunstiteadlane Boris Bernstein omas ajas märgilise albumi „Ulas”. Enno Ootsing, hilisem kauaaegne graafika õppejõud ERKI-s / EKA-s (Eesti Kunstiakadeemias), seostub SOUP ’69 kunstiuuendajate grupiga. Ka 2022. aasta graafikakoja avamise pressiteates kõlab Enno Ootsingu nimi seoses näitusel esinemisega ja seoses kuulumisega graafika kuldaja „võtmetegelaste” hulka. Avo Keerend lõi sotsrealistliku ametliku kunstipoliitika ajastul nii figuratiivset kui ka abstraktset graafikat, mis oli kunstniku viis demonstreerida oma vabadust ja sõltumatust riigivõimust. Allex Kütt ja Leopold Ennosaar olid kunstihariduse omandanud veel enne II Maailmasõda, käies ajaga ja trendidega aktiivselt kaasas. Ilmar Torn, Saaremaalt pärit graafik, ongi tuntuks saanud eelkõige mere ja Saaremaa temaatikaga ning jõulise, veidi rustikaalse kujutamislaadiga. Ning lõpuks Evald Okas, keda praegu nimetatakse vanameistriks, oli siinse töö loomise reaalajas täies loomejõus 56-aastane kunstnik – tema kogu maali- ja graafikalooming põhineb meisterlikul joonistamisel ning pigem rõõmsal tundetoonusel.
Mapi „kümme lehte ühes” originaalgraafikat on võimalik raamida ja seinal eksponeerida, väärtustades kodust elamist või luues meeleolu töökohal.