Teatraalne stseen pärineb kuskilt muinasjutu ja reaalsuse piirilt. Tühjad käsikirjad, küünal, õievanikud ümber samba, loss, itaalialik maastik, sild, justkui kõrgklassi tekstiilid – ning siis esiplaanil üksnes kontuurina kujutatud naisakt ja väga detailselt läbitöötatud nooruke Pierrot. Kas stseen märgistab vaimus rändamist Itaaliasse külma sõja perioodil, mil nõukogude kodaniku turism sinnapoole oli välistatud? Ja fotograafiagi puhul vaadati ametlikult viltu naisakti pildistamisele? Kunstnik, kelle taustaks raamatute illustreerimine ja töö entsüklopeediakirjastuses, samuti aktiivne vastupanuvõitlus, näib olevat siin fantaasia lainepikkusel.