Endel Kõks 1912–1983 Naine ja mees. 1954

All paremal: EKõks 54

Endel Kõks ei muutunud oma loomingus kunagi täielikult abstraktseks, tema abstraktsioonid olid pigem rütmide otsimised ning kompositsioonide teatud laialipillutatus ja fragmentaalsus, mis Kõksi juures eriti võlub. Pallaslasena oli realismi reeglistik temasse siiski sisse kasvanud. Ometi vaba nõukogude ühiskonna survest, elades eksiilis, näib nagu oleks ta võtnud kõigist kaasaegsetest kunstivõimalustest viimase, et see oma loomingus läbi mängida, eriti tajudes kodumaale jäänud sõprade kunstnike survestatud reaalsust. Endel Kõks on Pallasest võrsunud autoritest eksperimentaalseim, nii oma maalides kui graafikas ja segatehnikas. See varases eksiiliperioodis, 1950ndatel valminud töö kannab armastuse sümbolit, meest ja naist üksteist hoidvas kompositsioonikeskmes, mille foonil abstraheeritud maailm on korraga koduselt intiimne ja hoomamatult suur. Nappide tinglike vahenditega loob Kõks siin hingestatud üldistuse.