Tõnis Vint 1942–2019 Ootav. 1982

All paremal: VINT 82

Tõnis Vint spetsialiseerus idamaade kultuurile ning teda kuulati kui juhti. Olles uurinud jaapani ja hiina traditsioonilist kunsti, tõi ta neid elemente oma loomingusse ning ühendas modernistliku geomeetriaga. Hästi tüüpiline tema puhul oli tuši kasutamine kunstitehnikana, sest hiina kalligraafiat maalitakse pintsli ja tušiga. Selline kunstitegemise protsess on seotud meditatiivse meelelaadiga ning eesmärgiks on sisemine harmoonia. Tõnis Vint on alates 1960ndatest mõjutanud uskumatult paljusid kunstnikke ning isegi mõnd arhitekti. Tema ateljee töötas alternatiivse koolina terve nõukogude aja jooksul ning sealt on läbi käinud erakordselt palju aina noorema põlvkonna uudishimulikke, kellest hiljem said misiganes teiste erialade professionaalid, mitte tingimata kunstnikud. Samas hoidis kunstnik ise mõneti hermeetilist joont, mille kohta öeldakse „elevandiluutorn”.
Külma sõja ajal teati Eestist kaugemalgi, et siinses kunstimaailmas tegutseb Vintide dünastia, kes on kõik perfektsionistid ja ülinõudlikud oma kunsti suhtes, aga meeldivad ja vabameelsed inimed suhtlemisel. Nad kõik olid mõistagi omavahel lähedalt seotud – vennad-õed Tõnis, Toomas ja Maara Vint ning abiellumise kaudu perekonnanime saanud Mare ja Aili Vint.