Evald Okas 1915–2011 Aafriklased. 1998

All paremal: E,Okas 1998

Kunst on eksootilisi maid ja figuure armastanud alati. 19. sajandi tuntuima post-impressionisti Paul Gauguin’i maalidelt meenuvad Tahiti tüdrukud, kes on defineerinud suuresti kogu autori loomingut niisama nagu Eduard Wiiralti Maroko motiivid ja tüpaažid moodustavad tema pärandi märgiliseima osa. Kui 20. sajandi alguse eesti kunstnikud said veel jõudumööda maailma ja eripärasemaid kultuure kogeda, siis nõukogude kunstnikel see mõõde juba puudus, nende lõunamaaks jäid peamiselt paigad Venemaa valduste soojematel laiuskraadidel. Vabamalt said liikuda vaid üksikud teenelised loojad nagu ka Evald Okas, kellele avati uksi ida ja lääne vahel eelkõige tänu tema Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitlile. Okas sai külastada mitmete Euroopa riikide kõrval ka Indiat, Jaapanit, Ameerika Ühendriike. Reisimuljed tõid tema loomingussegi eksootilisi motiive ja karaktereid ning kestvat uudishimu võõraste kultuuride vastu. 1998. aastal, mil on valminud käesolev töö aafriklastega, oli maailmapilt juba oluliselt muutunud ning kunstnikud taas vabalt võõraid maid ja meresid kogemas. Okase aafriklaste paar tollest ajahetkest ei põhine aga isiklikul reisikogemusel, Aafrikat ei külastanud kunstnik kunagi. Pigem on see väike teos nagu emotsioon, intiimne kujutluspilt, fantaasia, millega autor märgib taaskord oma armastust eksootiliste karakterite vastu. (P. Ausman)