Eduard Wiiralt 1898–1954 Claude. 1935

All paremal: E. Wiiralt 13 nov 1935

1934. aastal kirjutas Wiiralt sõbrale, et tema töö on leidnud varasemast erinevama suuna ja seetõttu poleks õige korraldada mingit kokkuvõtvat näitust. Tõepoolest oli Wiiralti looming niiöelda “rahunenud”, endiste tumedatest tungidest kaetud motiivide asemel olid nüüd palju soojemad teemad. 1935. aasta sügisest on teada mitmeid Wiiralti laste joonistamisest pärit visandeid. Väikest Claude Leroy’d joonistas Wiiralt nii 1935. aasta novembris kui ka detsembris, mitmed neist joonistustest on tänaseks Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis. Mai Levin leiab, et “joonistustes Claude’ist /…/ kujuneb välja omamoodi ideaaltüüp, väikelapse koondkuju pruntis põskede, suure kumera lauba, õrnade sassis juuste ning pärani silmadega, mis uudistavad ümbrust, mille taga aga aimub tume, täiskasvanute poolt juba unustatud maailm.” Järgmisel aastal valmis nende joonistuste põhjal puugravüür “Claude” ning veel hiljem leht “Lapsed”. Levini arvates on just itaalia pliiatsiga tehtud joonistustes “vahetu lähenemine väikesele modellile, elav hetkejäädvustus, veel stiliseerimata armsus”. (E. Epner)