Valerian Loik 1904–1986 Toomkirik. 1972

All paremal: Loik

Kirikute kujutamine on Eesti kunstis omaette traditsiooniga, kuid harva võib seal näha religioosseid põhjuseid. Kirikuid kujutatakse maastikumärkidena või arhitektuuriliste objektidena, mis ilmestavad linnamaastikku. Nad on omapärase maalilise mõjuga ehitised, mis rütmistavad maali pinda ning pakuvad tavapärasele linnakeskkonnale lisamõõtme. Valerian Loik on valinud huvitava rakursi, kus kirik lõpetab tänavalt avaneva vaate ning selle justkui sulgeb, kuid taevasse kõrgumine avab maaliruumi taas. Samuti tasub tähelepanu pöörata vasakus servas olevale puutüvele, mis kasutab peaaegu juugendlikke vorme ning annab omapärase aktsendi. Valerian Loik on olnud julge kontrastide ja maalirütmide looja, kelle tehnilised lahendused on eristamatult äratuntavad.