Eduard Wiiralt 1898–1954 Kaameli pea (II seisund). 1938

Marokos nähtud kaamelid olid Wiiralti jaoks võluvad, ta graveeris neid mitmel korral. Võimalik, et Wiiralti jaoks oli sümpaatne nende veidi kummaline, isegi groteskne ilme: paksud puhmaskulmud, suured hambad, suvalised karvatuustid siin-seal ja nägu, mis justkui naeraks. Sarnaselt aktidelegi ei huvita Wiiraltit kaamel kogu tema terviklikkuses, vaid ta rõhutab vaid teatud osi: silmi, kulmusid, koonusid, suud. Seal näeme tõeliselt virtuooslikku tehnikat, varjude kujundamist ja joonte täpsust, mis ometi ei kaota sekundikski kaameli elavust ja ilmekust. 

Tegemist on haruldase kunstniku proovitõmmisega, mis aastakümneid asus Rootsis.