Endel Kõks 1912–1983 Kiirguse valem. 1964

1964. aasta oli Sophia Loreni triumfiaasta. Ta mängis kahes filmis, neist üks tõi talle Oscari nominatsiooni ning teise eest maksti talle miljon dollarit, mis oli toona röögatu summa. Loren ei olnud ainult filminäitleja, ta oli ikoon, kelle lumm haaras miljoneid kinokülastajaid, aga ka neid, kes kinosaali ei astunudki. Sääraseid globaalseid staare ei olnud 1960ndatel veel liiga palju ning eriti vähe oli neid naisterahvaste seas, mistõttu Loren oli ka ajastu sümbol. Eesti kunst on üldiselt olnud ettevaatlik kaasaja kujutamisel, kuid Endel Kõks aimab siin popkunsti lähenemist ning kasutab ülemaailmset fenomeni, hästi väljamängitud brändi oma kunstis sama endastmõistetavalt nagu mõni teine maalib huvitava kujuga männipuud. Maal ühtaegu imetleb ikooni ja teiselt poolt tunnistab nõutust: mis valemiga mõõta karismaatilisust? Kas selleks on olemas mingisugune tehe? Säärase kirjandusliku sisu kõrval ei tohiks aga ära unustada maali iseväärtuseid: Kõksi tööd geomeetriliste objektidega, tema julgust tugevate värvidega töötamisel, jutustuse ja abstraktsuse sidumist.