Oskar Hoffmanni talumeeste portreed kuuluvad 19. sajandi Eesti-aineliste maalide klassikasse. Nende väärtus on vähemalt osaliselt ka etnograafiline: tema maalide põhjal saame teha üpris täpseid järeldusi 19. sajandi lõpu riiete, mööbli, interjööride, aga ka suhtlusmaneeride, sotsiaalsete hierarhiate, hobide ning isegi näoilmete kohta. Tema maalide süžeed ei ole kunagi liiga keerulised, neis ei juhtu midagi dramaatilist, inimesed on rahulikud ja sageli tõesti lihtsalt vestlevad. Tegelasi eksponeeritakse, näidatakse, sest Hoffmanni arvates on juba talurahva näojooned piisavalt eripärased ja huvitavad, et neid esile tõsta. Näeme ka käesoleval maalil, kuidas Hoffmann on asetanud valguslaiku kahe inimese näod: tõsine vanem talumees ja seina najale nõjatuv asjamees, näiteks kilter või kutsar. Maaliliselt on Hoffmann muidugi väga tundlik värvinüanssides: me näeme, kuidas ta töötab suurel osal maalipinnast vaid pruuni eri alatoonidega, kuid seina najale toetuva mehe riietuses ja näos (!) kasutab ta korraga hoopis teisi toone, mis elavdavad maali tunduvalt. Ennekõike on see Hoffmanni loomingut väga hästi iseloomustav teos jäädvustus Eesti talurahva elus 19. sajandi lõpus. Kuna autoriks on keegi, kes vaatab neid kõrvalt, siis ei saa me siit just liiga palju teada talumeeste hingeelu kohta, küll aga vägagi kõnekat informatsiooni ajastu ning eluolu kohta − rääkimata kunstniku meisterlikust maalimisviisist.