Eduard Wiiralt 1898–1954 Vend. 1921

All paremal: Wiiralt 1921 Lammasküla

Wiiralt õppis 1915–1918 Tallinna Kunsttööstuskoolis. Pärast Vabadussõda astus Pallasesse, kus õppis skulptuuri ja graafikat, jätkates hiljem stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Noor Wiiralt oli õpihimuline ja arenes kiiresti. Pallasesse astudes jäi selja taha juugendstiil, koolis nakatas teda ekspressionistlik vaimsus. Esmalt oli Wiiralt uuendusliku ja tuntud kunstniku ning pedagoogi Ado Vabbe improvisatsioonide lummuses, ent 1920–21. a avastas ta Düreri ja ka saksa renessansimeistrid. Teda võlus nende joonekultuur, mis tunnetas teravalt reaalsust, ent oli sellest siiski omamoodi sõltumatu, iseenda virtuooslikkust nartsissistlikult imetlev. Külastades oma vanemaid ja vendi Lammaskülas valmis tal muuhulgas sari joonistusi diivanil raamatu või kitarriga lamasklevast vend Augustist, nende seas käesolevgi töö, milles just dürerlik stiil selgelt avaldub. On imeteldav, kui lakooniliselt ja plastiliselt annab Wiiralti joon edasi vormi, millise mängleva kergusega kujutab figuuri nii endas kui eemalolevas rakursis.