Olav Maran 1933 Vaikelu kõrvitsa ja greipidega. 2002

Ülal keskel: OM 02

Olav Maran on oma vaikelude kohta öelnud: “Asume hämaras ruumis. Kusagilt tungib sisse valgusekiir, mis toob esile asjade tõelise olemuse – nagu siin eluski. Vaikeludeks kasutan lihtsa, võiks öelda isetu vormiga esemeid. Savipotid, mis on teeninud mitut põlvkonda, metallanumad, mis on tehtud meistrite parima äratundmise järgi. Nende seest on söödud-joodud. Need kuuluvad loomulikuna meie elu juurde. Nendes pole edevust. Nad on nagu loodus. Tegelikult sümboliseerivad esemed meid ennast. Piiblis nimetataksegi inimest astjaks. Anastassia Tsvetajeva võrdles mu vaikelusid perekonnapiltidega, kus paar suuremat on keskel ja nende ümber väikesed.” Samuti on ta öelnud: “Heldur Viires tõi Helmut Tarandi kord ka minu juurde mu pilte vaatama. See oli juba pärast lõpetamist. Tarand vaatas mu üritusi moodsa kunsti alal ja andis juhtmõtte, mida olen püüdnud järgida: tõeliselt hea kunst on see, mis pakub vaatamiselamuse mitte ainult elitaarsele nautlejale parnassil, vaid ka adra tagant tulevale lihtsale künnipoisile. Mõistsin seda kui midagi, mis on objektiivselt oluline igale inimesele (kuivõrd esteetilised tajud saavad objektiivsed olla).”