Edgar Valter 1929–2006 Muinasjutt. 1973

Edgar Valteri maalilooming on tänaseks üha enam tuttavaks saanud, kuigi näitustel esines Valter harva. Esmapilgul ei puutu need tööd kuidagi kokku tema illustratsioonidega, kuid lähemalt vaadates võib näha mitmeid kokkupuutepunkte. Esmalt juba see tuttav mänguline hoiak, see lõbusus ja kergus assotsiatsioonide loomisel. Ent ka temaatika: kui illustratsioonides kujutab Valter loodust sageli detailirikkana ning sõbraliku siirusega, siis siin kajastab Valter sedasama loodusetunnetust, kuid hoopis teises võtmes. Valteri nägemused on sürreaalsed ja mitte just eriti loogilised, ent võluvad just selles vabakäelises ja krambivabas hoogsuses. Valter ületab siin töös kunstile sageli omase tõsiduse, kuid ometi ei muutu kerglaseks. Näib, nagu püüaks kunstnik meile veel kord meelde tuletada, et loodus ja inimesed kuuluvad kokku. Kui mitte mujal, siis unenägudes, muinasjuttudes, luubi all ja maali peal. Ehk kõige toredamates võimalikest kohtadest.