Aili Vint
(1941)
Wenatchee järv. 1991-1992
õli, lõuend. 151 x 190 cm (raamimata)
hind 14 700 (müüdud)
Maalikunstnik ja graafik. Lõpetas ERKI 1967 graafika erialal. Kuulunud rühmitusse ANK ’64. Tegutsenud plakatisti ja raamatukujundajana. Õlimaaliga hakkas tegelema 1970ndail, saades tuntuks Eesti silmapaistvaima marinistina.
Aili Vint on öelnud: „Mina võin ja tahan mere juures ainult püüda hetki, peatada põnevaid meeleolusid ning anda neid edasi. Püüan tabada nüansse, mis mulle endale näivad tabamatutena. Need teevad rahutuks ja hakkavad kiusama.”
Meremaalide loomine on teadagi üks levinumaid, kuid samas keerulisemaid žanre. Eesti kunstilugu tunneb tervet rida suurepäraseid meremaalijaid (Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Richard Sagrits jt), kuid neist keegi ei sarnane Aili Vindiga. „Olen teinekord maalides mõelnud, et kui meie asisele ümbrusele ja asjalikele inimestele tunduvad minu pildid täna ilutsevatena või magusatena, siis vajatakse neid pilte ehk tulevikus. Kaine asjalikkus ei saa ju inimest lõplikult ühekülgseks muuta. Jõutakse piirini, kust romantikata edasi ei pääse... Ega ma ise oma pilte ilutsevateks ei pea. Teen neid siiralt – imetlen merd. Võib-olla seepärast olen ka natuuris liiga kinni. Kuid mis parata?” ütleb Vint ise.
„Wenatchee järv” on mõjurikas nii oma mõõtmetelt („Ma kohe ei taha väikest merd teha”) kui ka teostuse filigraansuselt. Vee läbipaistvus ja kumavus, tema järjestikune tulemine väikeste lainetena, tema värvitoonide õhkõrn muutumine – kõik see ei nõua mitte ainult äärmiselt kogenud maalijakätt, vaid ka tundlikku silma ning täpset mõtet, miks merd maalida. „Kõigepealt maalin liiva ja sinna kivid, millele maalin varjud. Siis lasen vee peale, sellele maalin taeva peegelduse. Viimase kihina tuleb ära pühkida higihais ehk töövaev,” räägib Vint. Ning ütleb siis ka eesmärgi: „Meremehe naist minust ei saanud, kuid jäi naiivne unistus silmapiiri taha minna. Sellest ma ei saagi vist lahti.”
Aili Vint on öelnud: „Mina võin ja tahan mere juures ainult püüda hetki, peatada põnevaid meeleolusid ning anda neid edasi. Püüan tabada nüansse, mis mulle endale näivad tabamatutena. Need teevad rahutuks ja hakkavad kiusama.”
Meremaalide loomine on teadagi üks levinumaid, kuid samas keerulisemaid žanre. Eesti kunstilugu tunneb tervet rida suurepäraseid meremaalijaid (Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Richard Sagrits jt), kuid neist keegi ei sarnane Aili Vindiga. „Olen teinekord maalides mõelnud, et kui meie asisele ümbrusele ja asjalikele inimestele tunduvad minu pildid täna ilutsevatena või magusatena, siis vajatakse neid pilte ehk tulevikus. Kaine asjalikkus ei saa ju inimest lõplikult ühekülgseks muuta. Jõutakse piirini, kust romantikata edasi ei pääse... Ega ma ise oma pilte ilutsevateks ei pea. Teen neid siiralt – imetlen merd. Võib-olla seepärast olen ka natuuris liiga kinni. Kuid mis parata?” ütleb Vint ise.
„Wenatchee järv” on mõjurikas nii oma mõõtmetelt („Ma kohe ei taha väikest merd teha”) kui ka teostuse filigraansuselt. Vee läbipaistvus ja kumavus, tema järjestikune tulemine väikeste lainetena, tema värvitoonide õhkõrn muutumine – kõik see ei nõua mitte ainult äärmiselt kogenud maalijakätt, vaid ka tundlikku silma ning täpset mõtet, miks merd maalida. „Kõigepealt maalin liiva ja sinna kivid, millele maalin varjud. Siis lasen vee peale, sellele maalin taeva peegelduse. Viimase kihina tuleb ära pühkida higihais ehk töövaev,” räägib Vint. Ning ütleb siis ka eesmärgi: „Meremehe naist minust ei saanud, kuid jäi naiivne unistus silmapiiri taha minna. Sellest ma ei saagi vist lahti.”