Konrad Mägi

Konrad Mäe Itaalia perioodi käsitletakse üksmeelselt Saaremaa kõrval teise „suure” perioodina. Pärast 1914. aasta suve Saaremaal oli Mägi pidevalt otsinud uusi inspiratsiooniallikaid, sest juba kaks suve ühel saarel maalimas käia oli tema jaoks silmatorkavalt pikaleveninud süvenemisaeg. Ometi ei saabunud oodatud uute muljete kogumisvõimalus veel niipea, kuigi hiilgavaid töid valmis sellest hoolimata. Mitmeid välisreise lükkas Mägi erinevatel, sh majanduslikel põhjustel edasi ning käis maalimas näiteks Otepääl või Võrumaal. 1910ndate lõpul keskendus Mägi omakorda „Pallase” kooli käimalükkamisele ning olles selle esimeseks direktoriks valitud, hõivas loomulikult enamiku tema ajast kool. Ka 1921. aastal alanud pikk välisreis viis ta esmalt kooliasjus Saksamaale, täpsemalt Berliini, Dresdenisse ja Münchenisse. Ent kuigi ta viibis Saksamaal mitu kuud, ei maalinud ta seal midagi – kogu aeg kulus kas külalisõppejõududele, tarvikute muretsemisele kooli jaoks või siis muuseumide ja teatrite külastamisele. Alles detsembris jõuab Mägi Rooma, kuid juba pärast esimesi päevi kirjutab ta koju, et „niisugune tundmus, nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud” ning „tundmus on suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha – siin tunnen elul mõtet olema”.
Tõepoolest, Mägi, kelle elu ja looming oli viimastel aastatel olnud võrdlemisi närviline, loob Itaalias korraga töid, mille kohta Evi Pihlak märgib, et „võrreldes eelmise loomeperioodiga mõjuvad Itaalias valminud teosed palju harmoonilisemalt ja tasakaalukamalt”. Ometi ei kaota Mägi siin ridagi oma dünaamilisusest ja hoogusest, endiselt on tema maalid erakordselt jõulised, „ka nende maalimislaad on liikuv ja hoogne”. Esmakordselt ilmuvad Mäe loomingusse võimsalt eksootilised arhitektuurilised motiivid, mis annavad võimalust vormidega katsetamiseks ning uute värvivarjundite lisamiseks. Mägi, kes on ikkagi ennekõike ületamatu värvikäsitleja, ei pillu enam lõuendile kümneid eri värvitäppe, vaid võtab mõned juhttoonid ning liigub siis nende sees. Ent kummastaval kombel suudab ta selle muuta väga elusaks - „pingeline kramplikkus, mis ilmnes viimastes kodumaal valminud teostes, on nüüd haihtunud”, kirjutab Pihlak. „Elurõõmus ja tundlik noot, mis Mäe teostes vahepeal kaduma kippus, ilmub uuesti nähtavale.”