Konrad Mägi

Konrad Mäe loomingust paistab hoolimata selle võrdlemisi napist arvust piisavat kõigeks. Just Mäe töödega täidetakse Eesti kunstiajaloo varasemast osast kõnelemine: mitu monograafiat, terve rida artikleid ja üksikuurimusi, loendamatu arv reproduktsioone ja nii edasi ning edasi. Mäe loomingust on tõepoolest saanud tänaseks Eesti kunsti esimese kihistuse visiitkaart, esimene ja vaieldamatult olulisim autor, kelle tööd märkisid ühtaegu rahvusliku kunsti sündi, moodsa kunsti algust, isepäise kunstnikuisiksuse teket, aga ka siiani kordumatuks jäänud virtuoossust. Esimene autor uurijate seas, populaarseim kunstnik publiku jaoks.
Mäe elulugu on tänaseks niivõrd mitmel korral läbikirjutatud, et millegi uue lisamine on enam kui keerukas. Teame tänaseks ka seda, kuidas sai alguse Mäe loomingu olulisim periood, tema Saaremaa-tööde sari, kus kunstniku improvisatsiooniline lähenemine leidis oma kõige vabama ja samas meisterlikuma väljenduse. Nooruses küll sporti harrastanud, ent ometi põdura tervisega Mägi läks Saaremaale tervisevetele. Pärast esimest suve 1913. aastal järgnes veel teinegi 1914. aastal, mõlemal korral mõned kuud. Võime arvata, et lühikese peatumise jooksul, millest enamiku võttis sanatooriumite päevarutiin, ei valminud just liialt palju töid. Enne 1914. aastal toimunud näitust kirjutab ka Mägi ise: “Tööde poolest ei ole jumal mind just suurt õnnistanud”. Seda arvamust on hiljem kinnitanud ka uurijad, nimetades Mäe Saaremaa-tööde arvuks “umbes paarkümmend”. Lõviosa neist on tänaseks riiklikes kogudes.
Ent just Saaremaal algab Mäe loomingu uus periood, mil võime temast esmakordselt “tõsisemalt rääkida kui Eesti maastiku kujutajast”. Siin kujuneb tema kontakt motiiviga “lähedaseks ja vahetuks”, ilmnevad uued “sensuaalsed noodid, mis Mäe edasises loomingus talle iseloomulikuks kujunesid” (Evi Pihlak).
Me teame, et Mägi käis mööda saart ning vaimustus napist ja kasinast loodusest, maalides selle ometi värvikirevaks ja võimsaks. Mõned tema tööd valmisid hiljem ateljees, mõned kohapeal. Ta ei dateerinud peale mõne üksiku töö ühtegi ning signeeris vaid neid, mis tema jaoks kõige õnnestunumad tundusid. Ta töötas hoogsalt, palavikuliselt ja vaimustunult, kattes tööd õhukeste värvikihtidega. “Tahtmatult jääb Saaremaa maalide seeriast mulje, nagu oleksid need jäädvustatud suure innu ja avastamisrõõmuga”, kirjutab Evi Pihlak. Mäe motiivideks on Saaremaal peamiselt madalad põõsad, merikapsad, kiviklibune rand, natuke merejoont. Need on asjad, mida me Konrad Mäe loomingu olulisima osa kohta teame.
Käesolev maal suudab senikirjutatule ometi lisada, ja väga oluliselt lisada. Mägi on koondanud siia nii motiivivaliku mitmekesisuse kui ka oma maalitehnilise tippvormi. Silmapiir on tüüpiliselt sellele perioodile kõrgele tõstetud, maalipinda täidavad väikeste pintslilöökidega edasiantud kivid ja mitmekihiline roheline väli. Ent erilise harulduse vürtsi annavad Mäe maalile taluhooned, ühel veel katuski pooleli, ning keset maali läbi jooksev jõgi. On see vaid ruumi organiseerimine uuel moel? Või virtuoossuse demonstreerimine erinevatel objektidel? Või Saaremaa olemuse edasiandmine, mis ilma taluhooneteteta oleks võimatu? Või lihtsalt üllatuslik, ootamatu ja meisterlik näide Konrad Mäe Saaremaal valminud loomingust?