Kristjan Raud
(1865–1943)
Kalevipoeg ema otsimas. Dateerimata
Pliiats, paber. 36 x 22 cm
hind 4 986 (müüdud)
Kristjan Raua kõrvale saab väheseid asetada. Konrad Mäge kindlasti, ehk ka Ants Laikmaad, kuid siit edasi läheb juba keeruliseks. Kunstipedagooge leiaks ju teisigi, isegi oma õpiateljeed omanud autoreid on teada veelgi, kuid mõjuvus, loomingu püsivus ning mis eelkõige – äärmine pühendumus igasse töösse – on väärtused, mille ületrumpamine on siiani osutunud võimatuks. Mitte ilmaasjata ei peeta Rauda ka just rahvusliku kunsti eestvedajaks, sest eelkõige tema kuulsaim, hinnatuim ja haruldasim Kalevipoja-seeria on see, kus “tunned igas reas Eesti ära” (Kristjan Raud).
Esmalt Virumaal, seejärel Tartus ja selle ümbruses õppinud ning tegutsenud Raud jõudis kõrgemasse kunstikooli Peterburis alles 27-aastaselt, ent juba viis aastat hiljem lubati tal asuda teisi õpetama. Ometi Raud ei lõpetanud: peagi siirdus ta edasi Düsseldorfi kunstiakadeemiasse, seejärel juba Münchenisse. Naasnuna hakkas Raud kohe osalema legendaarse “Noor-Eesti” liikumise raames, rõhutades viimaste uuenduslike üleskutsete kõrval ka pidevalt rahvapärimuse kogumise tähtsust. Nii süvenes Raud järgnevatel aastakümnetel üha enam siinsesse pärimustraditsiooni, kust tõusid selgelt esile Kalevipoja lood.
Ent Raud poleks olnud päris tema ise, kui Kalevipoeg poleks hakanud tähistama tema jaoks hoopis midagi suuremat kui pelgalt konkreetne lugu ja selle peategelane. Raua Kalevipojas on erinevatel aegadel nähtud erinevaid väärtusi: rahvusliku iseolemise rõhutamist, mineviku olulisuse esiletõstmist, võitlust anastajate vastu, isegi inimese ja looduse ühtekuuluvuse allajoonimist. “Kalevipoeg ema otsimas” tõstab siia kõrvale üldinimliku eetilise sõnumi. Kalevipoeg muutub siin sümboliks, kes tähistab kõigile tuttavat kurbust ja igatsust. Eht kristjanraualikult kujutatud inimeses on “elu väärtused varjul, mis igavesed on, mis elu parandavad, peenendavad, ülendavad ja mis uut kõrgemat elu loovad” (Raud). Võimalus tänaseks enam kui haruldaseks muutunud Raua joonistusi silmitseda on ilmselt tõepoolest silmapilk, mida “mäletada väga hästi, mäletada põhjani”.
Esmalt Virumaal, seejärel Tartus ja selle ümbruses õppinud ning tegutsenud Raud jõudis kõrgemasse kunstikooli Peterburis alles 27-aastaselt, ent juba viis aastat hiljem lubati tal asuda teisi õpetama. Ometi Raud ei lõpetanud: peagi siirdus ta edasi Düsseldorfi kunstiakadeemiasse, seejärel juba Münchenisse. Naasnuna hakkas Raud kohe osalema legendaarse “Noor-Eesti” liikumise raames, rõhutades viimaste uuenduslike üleskutsete kõrval ka pidevalt rahvapärimuse kogumise tähtsust. Nii süvenes Raud järgnevatel aastakümnetel üha enam siinsesse pärimustraditsiooni, kust tõusid selgelt esile Kalevipoja lood.
Ent Raud poleks olnud päris tema ise, kui Kalevipoeg poleks hakanud tähistama tema jaoks hoopis midagi suuremat kui pelgalt konkreetne lugu ja selle peategelane. Raua Kalevipojas on erinevatel aegadel nähtud erinevaid väärtusi: rahvusliku iseolemise rõhutamist, mineviku olulisuse esiletõstmist, võitlust anastajate vastu, isegi inimese ja looduse ühtekuuluvuse allajoonimist. “Kalevipoeg ema otsimas” tõstab siia kõrvale üldinimliku eetilise sõnumi. Kalevipoeg muutub siin sümboliks, kes tähistab kõigile tuttavat kurbust ja igatsust. Eht kristjanraualikult kujutatud inimeses on “elu väärtused varjul, mis igavesed on, mis elu parandavad, peenendavad, ülendavad ja mis uut kõrgemat elu loovad” (Raud). Võimalus tänaseks enam kui haruldaseks muutunud Raua joonistusi silmitseda on ilmselt tõepoolest silmapilk, mida “mäletada väga hästi, mäletada põhjani”.