Konrad Mägi

“Õnnelikult Capri jõudnud,” kirjutab Konrad Mägi 2. märtsil 1922. aastal oma sõpradele. “Saar on jumalik.”
Eesti kunstiajaloo suurnimi, sajandi esimese poole olulisim kunstnik, kelle värvimaagia raputab kõiki, oli saabunud Caprile, kus algas tema loomingu uus etapp. Kuigi Mägi veetis saarel kõigest napi kuu ning tänaseks on teada vaid kümmekond Capri-teemalist maali, on sellest piisanud legendi tekkimiseks. “Üle pika aja oli Mägi jälle seisundis, kus nähtu teda vastupandamatu jõuga maalima ahvatles, kus ta meel oli ergas ja vastuvõtlik,” kirjutab Mäe loomingu parim asjatundja Evi Pihlak. Just Capril valminud töödes säilisid kõik olulisemad Mäe seniseid töid läbinud tunnusjooned, ent lisandused olid enam kui märkimisväärsed: värvikäsitlus mõjub nüüd “palju harmoonilisemalt ja rõõmsailmelisemalt”, värviühtsuse lõhkumisest on kunstnik loobunud, eelistades sellele “toonirikkust ning delikaatset kontrasti”, maalide ülesehitus on “märksa ruumilisem, leitud on täiesti uued rütmilised vahekorrad ja üksikelemendid on muutunud plastilisemaks”. Enamgi veel. Mäe uus nägemislaad on “vabam ja loomulikum”, väljavalitud motiiv “vormikam ning suurema sisemise liigendatusega”, kuid vorm ja värv jäävad teineteisega “äärmiselt tihedalt seotuks”. Mägi on tõepoolest vaimustunud, eelnev reis läbi Saksamaa oli teatud määral pakkunud talle uurijahuvi, ent Capri oli tema jaoks “uute maaliliste muljete allikaks”, erakordne, suurejooneline, seninägematu. Mägi maalib üle tüki aja südamest ja hingega, juba tükk aega planeeritud välismaa reis on ennast lõpuks ometi ära tasunud, ja kuhjaga. Saarel viibides keskendub ta peamiselt öistele või õhtustele motiividele, kus värvid muutunud mahlakamaks ning sügavamaks, kus valgus meenutab veini ning kogu miljöö on jalustrabavalt romantiline. Suurem rõhk arhitektuursetele objektidele on seletatav valgete müüridega, mis õhtu saabudes hakkasid salapäraselt kumama. Mäele asetatud hoonele eelneb künklik maastik, mille värvimosaiigi jõulisus ning pintslilöögi vabadus on kordumatud. Läbi tume- ning heleroheliste künkalappide, läbi punakalt hõõguvate puude ning kollaste ja lillade täppidega ergastatud puhmaste jõuab pilk liigendatud müürini, selle taga kasvavatele kummalistele puudele ning lõpuks öötaeva põhjatu siniseni.
“Selles meelolus asus ta ka maalima. Nii jääb terves maalide-seerias kõlama “jumaliku saare” juhtmotiiv,” kirjutab Pihlak. Ent see paistab selge olevat niigi.

Teos osales 1978. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud näitusel.