Kristjan Raud

Võib liialdusteta öelda, et Kristjan Rauata poleks eesti kunst see ning ilma eesti kunstita poleks ka Kristjan Raud päris tema ise. Niivõrd jäägitult oma rahvusesse ning tema saatusesse süvenenud Raud ei saanudki piirduda vaid kunstiliste vahenditega. Tema haare oli mõõtmatult laiem, “eestlusest” sai tema kunsti pärisosa, mida autor uuris tammsaarelikult tõsiselt. Raua arhailine joonistuslaad ainult toetab teosesse sulatatud eesmärki: tuua välja, säilitada ja kaitsta väärtusi, mis kunstniku meelest on igavesed.
Teise maailmasõja puhkedes ning Eesti järjestikuste okupeerimiste ajal oli Raud juba enam kui 75-aastane. Rahvuse saatus läheb talle korda rohkem kui kunagi varem ning Raua loomingu uurijate sõnul on tema tööde kunstiline tase jätkuks 1930ndate aastate kõrgvormile. 1942. aastal saavad mõlemad Raua loomingut iseloomustavad märksõnad kokku käesolevas töös. Kolmanda liinina siseneb pilti inimese ja tähtede teema, mida kunstnik alustas sajandi alguses legendaarses sarjas “Inimene ja öö”. Ent tähistaevas pole enam romantiliselt harmooniline ning ohutu, taevas on keeratud kummuli ja maailmasüsteem pole enam see. Tähtede all seisev inimene ei võta enam sisse tantsupoose ega liugle kergelt mööda maastikku. See on töö, kuhu Raud on valanud kõik, mis tema jaoks on olnud kunstis ja elus oluline: rahvuse elujõu, inimese saatuse, aegade keerukuse. See on ilmselt üks Kristjan Raua viimaseks jäänud töid, kus võime soovi korral näha ka autori sümboolset eemaldumist mõttetust ilmakärast. Eemaldumist mööda tuttavat rada iseenda poole.
Ent siia juurde lisandub veel üks väga oluline seik. Nimelt ei olnud Raud rahul oma seniste "Kalevipoja" illustratsioonidega (!) ning 1942. aastal alustas ta uute tegemist. Käesolev töö on üks väheseid, kui mitte ainuke, mis jõudis valmida.

Teos on reprodutseeritud Lehti Viiroja monograafias "Kristjan Raud. Looming ja mõtteavaldused" (Tallinn: 1981), lk. 141, repro nr. 159.
Teos on reprodutseeritud ajakirjas "Tulimuld" (1965, nr.2, lk. 77).