Konrad Mägi

Konrad Mägi looming on Eesti maalikunstis jäänud teetähiseks, millest möödaminemine on muutunud võimatuks. Nii kunstniku kui ka kunstielu organisaatorina (meenutagem – Mägi oli “Pallase” esimene juhataja), aga eelkõige ikkagi kunstnikuna on Konrad Mäest saanud omalaadne märk. Märk, mis määrab ära eesti 20. sajandi alguse kunstiajaloo kõige olulisemate kihtide vaatlused ja tõlgendused.
Pärast Venemaad, Soomet, Saksamaad, Pariisi ning Norrat jõudis Mägi 1910. aasta detsembris taas Pariisi. Pool aastat hiljem, 1911. aasta juunis siirdus ta koos sõbraga Normandiasse Dieppe'i, mis asub La Manche'i rannikul. Äratuntavalt just seal on valminud ka käesolev töö. Teose teevad tähelepanuväärseks mitmed kunstiajalooliselt olulised hetked. Evi Pihlak märgib oma monograafias, et “ehkki Pariisis ja Normandia rannikul Mäe loodud teoste arv ei ole eriti suur, võib ometi väita, et nende kogemuste najal oli kunstnik sisemiselt küps juba uueks loomisjärguks.” Just siit saab Mäe uurijate sõnul alguse neoimpressionistlik laad kunstniku loomingus. Ja kuigi Normandias ei valminud tal just palju töid, olid need enamikus õlimaalid ning akvarelli viljelemine oli võrdlemisi haruldane kogu Mäe loomingu üldpilti arvestades. Veelgi enam – figuuride asetamine maastikuvaatele lükkab kunstiteadlaste sõnul koguni ümber senise arusaama selle kohta, et inimgruppide kujutamine jõudis Mäe teostesse alles 1920ndate linnavaadetes.
Ent kõigest hoolimata pole Mägi ikkagi keskendunud Normandia rannikul seistes ja keerduvat kaljuseina vaadates kunstiajaloo peale mõtlemisele, vaid tööle. Sellele, kuidas visandada kiirelt, ent tabavalt inimgrupid (naiste rätid, vihmavarjud, seelikud), kuidas lisada külma kalju juurde tumesinine veelaik, kuidas kujutada taevast nii, et see tundub meile pigem meelehaiguse kui süütu pilvepildina. Ja Mägi õnnestub. Oodatult.