Vano Allsalu 1967 Päikese poole. 2006

All paremal: Allsalu 06.

Vano Allsalu on üks Eesti järjepidevamaid abstraktsioniste, kes juba aastakümneid töötab peamiselt dramaatiliste pintslitõmmete ning jõuliste värvikooslustega. Jutustavat sisu Allsalu pigem taandab, eelistades nappe vahendeid ja impulsiivset ning improvisatoorset lähenemist. 

Maalide pealkirjad viitavad ka mütoloogilistele kontekstidele – näiteks on Allsalu maalinud Ikarose teemadel, kes teatavasti samuti püüdles päikese poole. Allsalu on kirjutanud: “Olen loomu poolest abstraktsionist, ent enamgi tõmbavad mind algsed tähendused. Oluliste asjade algsed, muutuvad ja teisenevad, ent samas püsivad tähendused. Mulle meeldib Herakleitos, kes võrdles igavikku mängiva lapsega. /…/ Töötades keskendun ma sellele hetkele, mil varjatu muutub nähtavaks, kujuteldav saab reaalseks. See on justkui viibimine aja piiril, kus tulevik kujuneb minevikuks. Oma ainese ammutan enesest ja ümbritsevast, üldisest voolust. Mäng värvide ja vormidega on siin pigem vahendiks kui eesmärgiks.

Kunsti loomine on minu jaoks püüdlus puudutada reaalsuse olemust, olemise sügavaimaid põhjusi. Hea kunst on midagi, mis ehk aitab inimesel mõista paremini tema olemasolu... eks ole see igasuguse kultuuri ja religiooni olemuslikuks eesmärgiks.

Maalides pole minu jaoks ebaolulisi pisiasju. Iga pintslilöök, iga joon ja värviplekk tähendab paratamatult midagi. Midagi pole juhuslikku, isegi spontaansuses mitte. Ometi iseenesest kujuneva puhul ei saa öelda, et midagi on valesti või vales kohas. On ainult püsimatud, olematud reeglid – ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.

Enne töö alustamist pean toitma end muljete ja mõtetega. See võtab nädalaid, vahel kuid. 

/…/

Minu lähenemine on pooleldi alateadlik – alustades tööd esialgse mõtte või nägemuse kallal, lasen protsessil ennast kaasa haarata ja nii juhib teos ise mind oma täieliku lõpetamiseni. Nii tundub vahel, et olen oma loomingu poolt justkui nõiutud või “ära tehtud”. Oma mina ja meelte avamine, lapselik usaldus tehtava suhtes, sügavate sisemiste soovide, ihade ja hirmude puudutamine muudab haavatavaks – ent hea õnne korral on selle tulemuseks veenva kunstiteose sünd."