Mauri Gross 1969 Maastik peene joonega. 2025

Pöördel: MAURI GROSS /.../ 2025 "MAASTIK PEENE JOONEGA"

Mauri Grossi peen maaliesteetika on meie kaasaegses kunstipildis omaette nähtus. Tema mastaapsed kompositsioonid taimedega moodustavad autori loomingus iseseisva kontseptuaalse peatüki, kus iga eelnev või järgnev teos mõjub justkui mängulisema variatsioonina teisest, vihjates samal ajal nii sarnasustele kui ka erinevustele. Seriaalne lähenemine on iseloomulik mitmele Eesti kunstnikule, kelle looming on aastate jooksul keskendunud kindlale teemaliinile – näiteks Olav Maran, kelle natüürmordid käsitlevad ühtede ja samade esemete vaikust erinevates kooslustes, täiendatuna peente kompositsiooniliste lisanditega. Sarnaselt on ka Mauri Gross loonud justkui lõputu “lillepõllu”, millest on saanud tema kunstiline meditatsioon – süvenemine igasse pintslitõmbega väljahingatud detaili, moodustades tundliku ja pilkupüüdva terviku. Antud teos pärineb autori sõnul selle seeria niinimetatud sügisest, olles üks viimaseid omataolisi. Sellega sulgeb kunstnik oma loomingus ühe, tema jaoks lõpuni läbitöötatud peatüki, et alustada uut. Samas annab ta publikule veel võimaluse nautida selle teema viimaseid hingusi.