Leili Muuga 1922–2016 Hüatsintide sülem II. 1985

All paremal: 85. LMuuga

Alusraamil ENSV Kunstifondi silt

Mõnikümmend aastat varem külastas Leili Muuga ateljeed ajakirjanik ning kirjutas: “Nagu seda Leili Muuga töödki kajastavad, on ta inimesena äärmiselt lihtne ja tagasihoidlik, väga sõbralik ning südamlik. Veendume selles, külastades teda ateljees. Kunstniku ateljees ei jõua uudishimutsev silm esimesel hetkel haarata kõike. Ruumis on kõigepealt tunda värvirõõmu. /…/ Leili Muuga on armastanud alati maalida lilli. Ta lillemaalid on väga tundeküllased ja elamusrikkad. /…/ Ta maalides haaravad tundesoojus, mõtteerksus ja värvivõlu. Kuid kunstnik ei jää kindlasti selle juurde, mida ta on loonud. Leili Muugale on iseloomulik uue, parema otsimine, tung täiuse poole.”

Aja jooksul Muuga laad muutus. Kui varem oli ta pigem üldistavam, siis antud maalis nüansirohkem, värvid ei ole niisama lihtsalt kokku sulatatud, vaid on vaadeldud nende erinevaid ilmumisvorme. Ilma eriliste filtriteta väljendab Muuga läbi lillede elujaatust ning optimismi. 1980ndate keskel ütleb Muuga oma lillemaalide kommentaariks: “Tahan oma maalidega tuua inimestele rõõmu lilledest ja loodusest. Nende vastu olen alati tundnud aukartust.”