
Kataloog
EESTI KUNSTIKLASSIKA OKSJON, II OSA
Haus Galerii & online
Kunstist, aegade, stiilide ja tehnikate üleselt
Piia Ausman - Haus Galerii galerist, kuraator
Olles kunstioksjoneid korraldanud juba 28 aastat, katkematult igal kevadel ja sügisel, muutub taaskordne oksjon kuraatori jaoks mõistagi uueks väljakutseks. Ikka ja jälle tõstatuvad olulised küsimused: kuidas eksponeerida oksjonile kogutud teoseid väärikalt, kuidas luua uusi huvitavaid kunstikooslusi ja tõsta esile olulisi teemasid, rõhutada teatud ühiskondlikke ilminguid, mida kunst on käsitlenud jne, jne.
Meie jaoks on oksjonite puhul äärmiselt oluline vaadata oksjoneid mitte üksnes kui kunsti ostu ja müügitulemiga üritusi vaid kui võimalust muuta kunst kaks korda aastas jõuliselt kõnekaks ja hariduslikuks. Iga oksjon jätab oma kultuuriloolise jälje, millise, sõltub meie tööst, pühendumisest, mõttest ja võimekusest pakkuda kunstile õiglast näitelava, kus igal osatäitjal on oma oluline roll tervikus.
Käesoleva oksjoni märksõnaks sai aegade, stiilide ja tehnikate ülene presentatsioon. Oleme koostanud nn Eesti kunsti oksjoni I ja II osa, mahukad teostevalikud, kus me ei esitle seekord eraldi vanema ja moodsa perioodi maali ega graafikat vaid segame kõik oskuslikult ühte. Oleme loonud neliteist erinevat teemapeatükki, millest leiab nii varasema perioodi maali kui moodsat graafikat. Hea galerii tunnuseks on võimekus ise ja isikupäraselt tõlgendada materjali, mida esitatakse, mitte korrata, kopeerida või ringi fraseerida vaid luua omad kunstikehastused, mis avaksid tavapäraseks saanud vaateid teisiti. Siinkohal julgustame vaatajatki isiklikeks ja heas mõttes isekateks kunstisuhtlusteks, lähtudes sellest, mis kedagi meist kõnetab ja mis mitte. Me ei pea kunstist kõike teadma. Selleks, et selles maailmas liikuda, peame me pigem omama seisukohti ja vaatepunkte, mida läbi kunsti sügavuti avada, analüüsida, läbimõelda või lihtsalt tajuda ja tunda, samastuda või vastanduda. Nii oleme seda seekord teinud meie, esitledes Haus Galerii 2025 aasta kevadoksjoni teostekollektsiooni, kus ühes peatükis võivad olla koos nii realism kui sürrealism, nii arhitektuursed vormid, kui pehmed jooned, kubism ja impressionism aga ka sümbolid ja tähendused, linnad ja agulid, veed ja kaldad või pilgud ja taevad jne, jne.
Haus Galerii käesoleva oksjoni struktuurid ja mõtted on kokku pannud ja nende sõnastamisse panustanud mahukaimalt kunstiloolased Eero Epner aga ka Lola Annabel Kass ning oksjoni kuraator Piia Ausman. Loodame, et meie nägemised ja nägemused on teie jaoks üheaegselt intrigeerivad ja inspireerivad ning eesti kunst saab läbi meie seekordse kevadoksjoni esitluse taas uusi ja ootamatuid ning mõttevärskeid vaatenurki.
Teosed
Veed, sadamad ja kaldad
Veed, sadamad ja kaldad on peatükk, mille teosed iseloomustavad üsnagi läbilõikeliselt kõiki eesti kunstnike selleteemalisi loomingulisi käsitlusi. See meile nii olemuslik ja sünonüümina eestlaslik vee ja maa keskkond kätkeb korraga kõike, haarab nii mõtet kui meelt, olles ühtaegu töö, puhkus, piiritu igatsus ja piir -- õnn ja õnnistus aga ka ahastus, mille taga maad, kuhu ei saanud minna. Nii on neisse töödesse poetatud nõukogude perioodil keelatud sinimustvalget värvikombinatsiooni, mida meie kunstnikud salamisi tegid, maalitud eestlasele natuuriomast, sümbolina mõjuvat, kõigile tuultele ja tormidele vastupidavat üksikut väikest võrgukuuri või vihjatud kuskilt eemalt kaluriküla vaikust ja mahajäetust jälgides ajal, mil merele minek oli rangelt kontrollitud. Oskuslikult püütakse ka nende meile nii tuttavlike külma vee ja sooja päikese hõnguliste hallkollaste põhjaranniku meresoppide atmosfääri. Sõjakeerises kodumaale jäänud kunstnikud maalivad kohustuslikke tööteemasid, siinsete sadamate atraktiivselt jõulisi temporütme, tuues mereteemadesse uue tahu, samas kui Eestist lahkunud kunstnikud vaatavad tagasi kodumaale läbi armastatud ja tuttavliku kalurielu nostalgia, maalides mastaapseid üldistusi inimese ja mere üheks olemisest. Vetel ja kallastel on meie kunstis tõesti mitu nägu, mitu tunnet ja tähendustki, millest eesti autorid on möödapääsmatult kõnelenud, olles kohati ka vaid vee läbi tunnetatud eksistentsialism maalijad püüdmaks vaikseid hetki järvel või vaadeldes vett kui ajakildude ääretut kollaaži.

Õli, lõuend. 60.0×64.0 cm

Akvarell. 44.5×59.5 cm

Õli, lõuend. 65.0×100.0 cm

Monotüüpia. 44.7×34.7 cm

Õli, kartong. 58.8×80.0 cm

Õli, lõuend. 18.5×24.0 cm

Õli, lõuend. 68.0×98.0 cm

Akvarell, kleebitud papile. 50.3×68.5 cm

Õli, vineer. 48.5×59.7 cm

Õli, lõuend. 59.5×81.0 cm

Linoollõige. 18.0×29.2 cm

Õli, papp. 60.5×89.5 cm

Õli, lõuend papil. 49.0×69.5 cm

Õli, papp. 39.0×50.0 cm

Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine, lõuend. 50.0×150.0 cm
Rafineeritud grotesk
Groteski ja rafineerituse näiline vastandus loob intrigeeriva pinge, mis annab kunstile kordumatu väljendusjõu ja toob esile autori meisterlikkuse. Selles oksjoni alateemas saavad kokku kunstilised liialdused – moonutatud vormid, iseäralikuna mõjuvad motiivid, kentsakad stseenid – ning peensus ehk ka väga teadlikult, hoolsalt kujundatud ilumaitse ja visuaalne jutustusoskus. Rafineeritud groteskiga on vaataja kutsutud avastama nii kunstilist võlu kui ka sisukust sellises loomes, kus esmapilgul võiks näha ainult häirivat või provokatiivset. Kunstnike groteski lembus seega ei taandu pelgalt vormimängule, kunstitehniliste oskuste ja fantaasiarikkuse eksponeerimisele. Grotesksus on olnud loomeinimestele ka vahend väljendamaks oma tähelepanekuid mõnest ühiskondlikust küsimusest ja inimese keerukast olemusest.

Ofort. 38.5×45.2 cm

Tušš, paber. 19.4×13.4 cm

Linoollõige. 34.7×27.3 cm

Pastapliiats, paber. 23.3×29.8 cm

Akvarell, segatehnika, paber. 69.5×69.5 cm

Koloreeritud litograafia . 61.5×82.0 cm

Õli, kartong. 24.0×18.5 cm

Akvarell. 49.4×70.2 cm

Segatehnika, papp. 134.0×113.0 cm

Linoollõige. 50.4×77.0 cm

Õli, lõuend. 172.0×138.0 cm

Akvarell. 88.5×58.3 cm

Linoollõige . 62.5×62.5 cm
Sürrealism ja realism
Eduard Wiiralt on üks esimesi eesti kunstnikke, kes lõi sürreaalsena mõjuvaid olukordi ja samas väitis end olevat realist. Ilmselt pidas ta silmas seda, et visualiseerib elu ja inimest sellisena nagu ta neid tajub või enesele ette kujutab – tema tööde aluseks on ausus. Viimane seostub eeskätt realismi filosoofia ja väljenduslaadiga, kuid võib olla ka põhimõte kunstnikule, kes ei seosta oma loomet konkreetsete suundadega kunstis. Sürrealismi ja realismi võibki vaadelda järgnevalt. Ühel pool on kunst, mis püüab täpselt ja veenvalt edasi anda argist maailma ning justnimelt seda, mida oma silmaga nähtud, elus kogetud. Teisele poole jääb aga kunst, mis vastupidiselt paneb rõhuasetuse kujutlusvõimele. Selles avaldub soov luua ebamaisena tunduvaid visioone, kuid samuti huvi tõsimeeli uurida unenäoilma ja alateadvust. Samas pole need kaks väljenduslaadi – realism ja sürrealism – üksteist ilmtingimata välistavad. Eesti kunstis leidub mitmeid autoreid, kes suudavad kujutada oma teemat või objekti usutavalt tõepärasena ja samal ajal luua mingisugust illusoorsust. Näiteks võime argises stseenis ja loodusvaates näha nihestatud perspektiivi, tajuda portreteeritud inimest seletamatul põhjusel kummalisena. Maailma või modelli tõlgendamine seega nihestub kui realismile omane objektiivsuse püüd põrkub või põimub sürrealistliku kujutlusvõimega ja tahtega mõista seda, mida silmaga ei näe ega mõistusega selgelt ei seleta.

Ofort, vasegravüür. 39.2×46.4 cm

Õli, lõuend papil. 19.5×27.8 cm

Õli, lõuend. 61.0×45.8 cm

Õli, lõuend. 55.0×72.0 cm

Õli, papp. 30.0×25.0 cm

Õli, lõuend. 34.3×44.7 cm

Akvatinta. 21.0×34.5 cm

Akvatinta. 40.3×31.2 cm

Akvarell. 43.3×62.7 cm

Tempera, õli, papp. 32.4×38.6 cm

Õli, lõuend. 50.0×70.0 cm

Õli, papp. 24.5×79.5 cm

Õli, lõuend. 80.0×100.0 cm

Õli, lõuend. 90.0×80.0 cm
Vaikelu sümfoonia ja harmoonia
Vaikelu sümfoonia ja harmoonia viitab nimetatud žanri võimele olla eripalgeliselt põnev. Vaikelu ei ole ainult tasane, passiivne ja elutu. See võib olla harmooniline ja rahulik, kuid selles võivad avalduda ka jõulised värvikõlad ja dünaamiline joonterütm. Modernistliku kunsti tulekuga on vaikelu läbinud pöördelisi muutuseid, tõusnud aja jooksul kunstižanrite hierarhias aina kõrgemale. Käesolevas alateemas ongi klassikalise modernismi ja kaasaegse kunsti taiesed, mis eeskätt peegeldavad kunstniku isikupärasust ja avavad selle žanri uusi tahke. Näiteks on põimitud vaikelu olustikumaaliga ja süžeesse on lisatud inimfiguur, mis oma stiliseerituses mõjub siiski objektina. Samas loob säärane kombinatsioon mingisugust narratiivi. Oluline roll on ka improvisatsioonil vormi ja meediumiga, muuhulgas erilaadi tunnete edasi andmine või psühholoogilise nüansi lisamine koloriidi, kompositsiooni, stiliseeringuga, jm-ga. Siinsed vaikelu teosed kutsuvadki esile erilaadi meelelisi kogemusi, olgu need siis ekspressiivselt emotsioonidest pulbitsevad, luues nõnda intensiivseid elamusi või hoopis vaiksed ja tasakaalukad, pakkudes visuaalset hingetõmbehetke.

Õli, papp. 42.0×33.8 cm

Akvarell. 24.6×34.0 cm

Akvarell. 62.5×86.0 cm

Õli, papp. 60.7×50.0 cm

Õli, masoniit. 50.0×39.0 cm

Mustvalge manipuleeritud foto. 30.0×23.7 cm

Mustvalge manipuleeritud foto. 30.0×23.7 cm

Õli, lõuend. 73.0×60.0 cm

Õli, lõuend. 73.0×60.0 cm

Õli, lõuend. 105.0×90.0 cm

Õli, segatehnika, lõuend. 70.0×131.5 cm

Õli, lõuend. 46.0×38.0 cm

Õli, lõuend. 33.0×27.0 cm
Pilgud ja taevad
Pilgud, silmad ja taevaavarus kaetud pilvedega on kunstis olnud ajastute vältel laialt levinud kõnekad motiivid. Pilgud ja taevad alateemasse on valitud seesugused teosed, kus pilgu suund ja ilmekus kannab endas erilaadi allusioone. Kuigi, mõistagi, seoste loomine jääb vaataja kanda. Neis on aga tähendusrikast vaikust: kaugusesse vaatav, unistav ja suletud või hoopiski endasse süvenenud pilk. Neis on ka suurelt avatud silmi, mis lapse kombel uudistavad maailma. Mõned pilgud on suunatud isegi taeva poole. Inimesed vaatavad ju tihti taevasse, silmitsevad pilvi ja mõtisklevad omi mõtteid. Teinekord aga imetlevad seda looduse ja ilma ilu ning müstilisust, mis väljendub muutuvais pilve kujudes või taevast kumavates toonides. Samal ajal on, sarnaselt silmadele, taevas ja pilved ka "peeglid", väljendamaks midagi enamat kui nende välist kaunidust.

Õli, lõuend. 108.0×78.5 cm

Õli, lõuend. 65.0×80.0 cm

Akvarell, tušš, paber. 27.7×23.6 cm

Pehmelakk. 49.3×39.6 cm

Pehmelakk. 32.3×24.9 cm

Pliiats, paber. 56.5×41.8 cm

Kuivnõel. 17.8×11.7 cm

Õli, lõuend. 120.0×77.0 cm

Õli, lõuend. 97.0×65.0 cm

Õli, lõuend. 74.0×80.0 cm

Guašš, paber. 30.0×30.0 cm

Õli, masoniit. 28.8×43.3 cm

Õli, lõuend. 57.5×73.5 cm

Õli, lõuend. 80.0×60.0 cm
Abstraktsioonid ja kompositsioonid
Abstraktsus kasvas välja eemaldumisest traditsioonilistest väljenduslaadidest: nendest, kus on keskne (realistlikum) inimfiguur või äratuntavad, üsnagi selgesti mõtestavad kujundid ning kirjandusele sarnaselt lugude jutustamine. Abstraktsus kasvas välja ka ekspressiivsuse taotlusest, mis pidi avalduma just kujutavale kunstile eripärasel moel, nagu näiteks teose ülesehituses ja valitud kunstitehnikates. Eestisse jõudis ka abstraktsete tunnustega kunst kõige avangardsema kunstniku Ado Vabbe joonte ja kompositsiooni improvisatsioonidega. Väljendumisvormide otsing ja loomisprotsess ning kompositsioon ongi tähtsad: efektsust ja omapärsust taotlev objektide struktuur või puhas geomeetrilisus, pilku püüdvad pinnad, värvide kombinatsioonid ja stiliseeritud joon, erinevate materjalide või tehnikatega katsetamine. Teosele annab karakteri ja tähenduslikkuse selle visuaalsus, disain (mis küll ei välista sisuloomet või sümboolseid kihistusi). Sellisest tõlgendusest lähtuvalt on ka valitud käesoleva alateema teosed.

Õli, lõuend. 65.0×85.5 cm

Guašš, paber. 33.0×30.6 cm

Guašš, paber. 49.5×50.5 cm

Tempera, papp. 48.5×68.5 cm

Õli, lõuend. 120.0×145.5 cm

Monotüüpia, kõrgtrükk. 59.3×29.2 cm

Õli, lõuend. 48.0×60.0 cm

Viltpliiats, paber. 20.2×29.5 cm

Akrüül, lõuend. 66.0×82.0 cm

Kõrgtrükk. 70.5×100.0 cm

Akrüül, masoniit. 81.5×92.0 cm

Autoritehnika, puitplaat. 125.5×115.0 cm

Siiditrükk. 32.0×32.0 cm

Õli, akrüül, segatehnika, lõuend. 100.0×100.0 cm
Inspireerivad värvid
Ühes Kristjan Raua poolt tõlgitud artiklis kirjutatakse, et “värvide ilm on tõesti uus ilm, omade saladustega, oma luulega, omade peenikeste seadustega.” Selle poeetilise lausega tahetakse öelda, et värv on kunstis rohkemat kui pelgalt millegi kujutamiseks vajalik vahend. Värv loob meeleolu ja avab kujutatu sisulise poole: värv suunab pilku mööda pildi pinda, toob esile seosed kujutatud elementide vahel, tekitab tasakaalu või pinget, räägib otse või vihjab varjatult. Seda, et värvide ilm on aga midagi uudset, öeldakse 20. sajandi algul seetõttu, et modernne ühiskond oli toonud enesega kaasa värviplahvatuse. Ühtpidi oli tänu tööstuslikult toodetud värvidele palju rohkem toone, mistõttu ka kunstiloome muutus silmnähtavalt värvikirevamaks. Teistpidi tekkis aina enam juurde nii tõlgendusi värvide sümboolsetest tähendustest kui psühholoogilisest mõjujõust inimesele. Arusaam värvidest muutus tohutult. Käesolevasse alateemasse koonduvad aga teosed, millel värv ei pruugi alati omada keskset rolli oma sümboolsete tähendusega või võimega sugereerida meeleolusid. Kuid esile tuleb värvi inspireeriv mõju kunstnikule. Värv on siin selgelt kõnekas ja suunab mõtlema värvi tähtsusele konkreetse kunstniku ja tema teose raames. Samuti võivad siinsed teosed panna mõtisklema laiemalt värvide olemasolu vajalikkusele või tähendustele meie igapäevases elus (mille üheks allikaks on mõistagi kunst).

Värviline akvatinta. 38.8×33.0 cm

Pastell, paber. 40.0×58.5 cm

Akvarell. 59.0×44.8 cm

Linoollõige. 38.3×46.7 cm

Tempera, papp. 73.0×53.0 cm

Tempera, õli, paber. 44.6×33.5 cm

Akvarell. 59.7×59.7 cm

Õli, lõuend. 76.5×65.5 cm

Õli, papp. 48.0×64.0 cm

Värviline litograafia . 35.0×40.0 cm

Akvarell. 34.8×43.3 cm

Värviline pliiats, paber. 41.0×41.2 cm

Litograafia . 42.2×40.0 cm

Autoritehnika, puitplaat. 125.0×150.0 cm