
Kataloog
EESTI KUNSTIKLASSIKA OKSJON, I OSA
Haus Galerii & online
Kunstist, aegade, stiilide ja tehnikate üleselt
Piia Ausman - Haus Galerii galerist, kuraator
Olles kunstioksjoneid korraldanud juba 28 aastat, katkematult igal kevadel ja sügisel, muutub taaskordne oksjon kuraatori jaoks mõistagi uueks väljakutseks. Ikka ja jälle tõstatuvad olulised küsimused: kuidas eksponeerida oksjonile kogutud teoseid väärikalt, kuidas luua uusi huvitavaid kunstikooslusi ja tõsta esile olulisi teemasid, rõhutada teatud ühiskondlikke ilminguid, mida kunst on käsitlenud jne, jne.
Meie jaoks on oksjonite puhul äärmiselt oluline vaadata oksjoneid mitte üksnes kui kunsti ostu ja müügitulemiga üritusi vaid kui võimalust muuta kunst kaks korda aastas jõuliselt kõnekaks ja hariduslikuks. Iga oksjon jätab oma kultuuriloolise jälje, millise, sõltub meie tööst, pühendumisest, mõttest ja võimekusest pakkuda kunstile õiglast näitelava, kus igal osatäitjal on oma oluline roll tervikus.
Käesoleva oksjoni märksõnaks sai aegade, stiilide ja tehnikate ülene presentatsioon. Oleme koostanud nn Eesti kunsti oksjoni I ja II osa, mahukad teostevalikud, kus me ei esitle seekord eraldi vanema ja moodsa perioodi maali ega graafikat vaid segame kõik oskuslikult ühte. Oleme loonud neliteist erinevat teemapeatükki, millest leiab nii varasema perioodi maali kui moodsat graafikat. Hea galerii tunnuseks on võimekus ise ja isikupäraselt tõlgendada materjali, mida esitatakse, mitte korrata, kopeerida või ringi fraseerida vaid luua omad kunstikehastused, mis avaksid tavapäraseks saanud vaateid teisiti. Siinkohal julgustame vaatajatki isiklikeks ja heas mõttes isekateks kunstisuhtlusteks, lähtudes sellest, mis kedagi meist kõnetab ja mis mitte. Me ei pea kunstist kõike teadma. Selleks, et selles maailmas liikuda, peame me pigem omama seisukohti ja vaatepunkte, mida läbi kunsti sügavuti avada, analüüsida, läbimõelda või lihtsalt tajuda ja tunda, samastuda või vastanduda. Nii oleme seda seekord teinud meie, esitledes Haus Galerii 2025 aasta kevadoksjoni teostekollektsiooni, kus ühes peatükis võivad olla koos nii realism kui sürrealism, nii arhitektuursed vormid, kui pehmed jooned, kubism ja impressionism aga ka sümbolid ja tähendused, linnad ja agulid, veed ja kaldad või pilgud ja taevad jne, jne.
Haus Galerii käesoleva oksjoni struktuurid ja mõtted on kokku pannud ja nende sõnastamisse panustanud mahukaimalt kunstiloolased Eero Epner aga ka Lola Annabel Kass ning oksjoni kuraator Piia Ausman. Loodame, et meie nägemised ja nägemused on teie jaoks üheaegselt intrigeerivad ja inspireerivad ning eesti kunst saab läbi meie seekordse kevadoksjoni esitluse taas uusi ja ootamatuid ning mõttevärskeid vaatenurki.
Teosed
Sümbolid ja tähendused
Charles Baudelaire'i luuletuses Vastavusi käib inimene omi mõtteis metsas, "kesk sümbolite hiisi", ja tajub looduse salasõnumeid, tema värvide, lõhnade ning kõlade rikkust. Juhan Luiga kirjutab Konrad Mägi loodusvaadetest: kunstnik "ei näe asju, vaid ta kõnnib asjade keskel, luulemõtted peas ja süda tundmustest mõõnamas." Nii võib ka suvi saada sügise värvid või kivid punaka varjundi. Kui prantslasest luuletajat peetakse sümbolistlike teoste üheks esimeseks või isegi kõige esimeseks autoriks, siis kunstnik Mägi on Eestis üks esimesi tuntumaid sümboliste. Kuid sümbolism on avara tähendusega mõiste ega seostu ka ainiti vanema kunstiloomega. Selle avaldumisi saab täheldada läbivalt kunsti ajaloos: metafoorne mõtlemine ja väljendumine, sümboolseid tähendusi kandvad motiivid ja süžeed, rõhuasetus teosesse peidetud ideel. Nii nagu iga kunstiteos on omal moel tähenduslik ja uks kunstniku isiklikku siseilma, on ka kunstiteoses kujutatus alati mingusugust sümbolite keelt, olles selliselt avatud tõlgenduste paljususele. See on kunsti võlu. Ka võib näha sümbolismi-nimelise väljenduslaadi tekkest alates selle mõjutusi mujal: ekspressionismis, sürrealismis, jm-l. Sümbolid ja tähendused vihjavad seega kaudselt sümbolismile, kuid peamiselt toob alateema esile need teosed, milles avaldub nähtava maailma rõhutatult subjektiivne ja kujundirohke tõlgendus. Neis töödes võib ilmneda kunstniku vajadus pöörduda eemale reaalsest maailmast, sukelduda enda fantaasiatesse või mõtetesse. Neis võib peituda ka soov kõneleda kunsti ja sümbolite abil iseendast. On veel neid teoseid, milles näiliselt natuuritruu inimese või olustiku kujutamisel tahetakse öelda midagi enamat kui silmale paistab. Sel kujutatul on sümboolne kihistus, mis avab meile midagi nii ajastust kui kunstnikust endast.

Pastell, paber. 35.0×25.4 cm

Akvarell, kleebitud papile. 49.0×68.0 cm

Pliiats, paber. 15.7×9.6 cm

Õli, papp. 70.0×50.0 cm

Monotüüpia. 59.0×45.5 cm

Söövitus. 49.4×64.7 cm

Akvarell. 70.0×69.7 cm

Ofort. 22.8×24.2 cm

Õli, lõuend. 60.0×70.0 cm

Õli, lõuend. 100.0×100.0 cm

Akrüül, masoniit. 40.0×29.7 cm

Guašš, paber. 47.4×70.7 cm

Õli, lõuend. 130.0×60.0 cm

Akrüül, masoniit. 72.5×94.5 cm
Linnad ja agulid
Linnamaastikud ja agulivaated on kunstis olnud ühed kõige kütkestavamad motiivid – need peegeldavad ajastute muutumist, arhitektuurilist mitmekesisust ja elu eri tahke. Kui ajaloolised vanalinnad kannavad endas ajatut suursugusust, siis tööstuslikud linnavaated ja agulid toovad esile argielu poeetika, lihtsuse ja intiimsed hetked, moodsad suurlinnad aga näitavad oleviku subjektiivset kogemist nii uudistavast ja imetlevast kui ka kriitlisest vaatepunktist. Mõeldes aga konkreetsemalt eesti kunsti ajaloole, siis saab täheldada, et selle topograafia ei ole väga laiaulatuslik. Enamasti keskendutakse eestilikule ainesele, mis küll ei tähenda, et kaugemad (suur)linnad meie kunstist puuduksid. Nimelt, Eesti kunstis domineerib 20. sajandi esimesel poolel Lõuna-Eesti koos Tartuga, veidi ka Põhja-Eesti rannik ning saared, kuid muid paiku kujutatakse juba palju harvemini. Pärast teist maailmasõda kerkib seoses kunstimaailma keskme kolimisega pealinna Tallinna tähtsus, kus keskendutakse esmalt vanalinnale, seejärel aga juba ka teistele linnaosadele: kesklinn, ka agulid ning lõpuks uuselamurajoonid. Peamine rõhk on sõjajärgsetel kümnenditel siiski Tallinna romantiseerimisel: kümned vanalinnavaated, lüürilised pilguheidud uttu, vihma või päikesevalgusesse mattunud kesklinnale. Säärase urbanistliku keskkonna romantiseerimisega sooviti eemalduda tehnoloogiliste utoopiate poolt korraldatud maailmast ning selles on aimata nii vaikivat eemaletõmbumist modernismist kui ka nõukogude korra poolt soositud vaatamisrežiimidest, mis rõhutasid pidulikkust, moodsust, anonüümsust. Huvi linnaruumi kujutamise vastu jätkub jõudsalt nõukogude perioodi lõpul ja mõistagi peale seda, kaasajal, urbaniseerumise laienemisega ning linnamentaliteedi kasvamisega – need kaks teemat on ka tihtilugu kunstnike huvifookuses. Samas on oluline veel mainida, erinevaid ajaperioode silmas pidades, et linnapiltide taga peitub samuti puhas loomissoov ehk huviäratavate objektide ja vaadete kujutamine, inspireerudes nende vormidest ja värvidest või tajutud atmosfäärist.

Pliiats, akvarell, paber. 35.2×25.0 cm

Tušš, paber. 20.1×15.3 cm

Tušš, paber. 8.5×25.0 cm

Õli, papp. 33.0×42.0 cm

Õli, lõuend. 77.5×62.0 cm

Õli, papp. 100.5×80.0 cm

Monotüüpia. 27.8×34.7 cm

Õli, lõuend. 113.5×162.0 cm

Söövitus. 19.0×39.6 cm

Õli, masoniit. 50.5×76.0 cm

Litograafia . 50.5×38.0 cm

Tušš. 56.0×57.4 cm

Õli, lõuend. 36.0×46.0 cm

Õli, kartong. 35.5×49.5 cm
Eesti maastikud ja mõtted
Eesti maastikud ja mõtted toob esile rahvusromantilise laadi koos omamütoloogia käsitlemisega ja arhailiste, rahvuslike kujundite tõlgendamisega. Kuid sellele lisaks veel (romantika sõna rõhutamata) eestlaste ainulaadsuse haakuvalt oma identiteedi taju ilmingutega kunstis. Võib vast julgelt öelda, et eestlaste identiteedi peamiseks tunnuseks on tugev side loodusega. Eestlane on oma südames loodusrahavas ka juhul kui elab linnas või loob modernset kunsti. Eesti kunsti puhul on ikka rõhutatud, et erinevalt Euroopa kunstimetropolides loodud modernistlikest teostest, lipsab eesti loovisikute visioonidesse sageli sisse loodus. Tõesti, siinsed kunstnikud kujutavad palju maastikke. Need maastikud võivad olla puhtad loodusvaated. Kuid maastikesse võidakse lisada nüansina sisse ka hooneid: kirikutorn, maamaja või midagi muud. Nende funktsiooniks on enamasti kompositsiooni pingestamine – vahel võib-olla liiga lagedana mõjuv maastik saab juurde teatud kõneka detaili. Teinekord jällegi võimaldab hoone lisada uusi värvikihte, mida (Põhjama) loodus ei paku. Kahtlemata on säärastel hoonetel ka tähenduslik mõõde – nad kõnelevad reeglina millestki arhailisest, inimese jäetud ammusest jäljest, kusjuures inimesi ennast tavaliselt näha ei ole. Niisiis, arhitektuurne pool pole sedavõrd oluline – pigem on tegemist maamärkidega, teatud nostalgiliste ankrutega, mida vaadates luuakse meile kujutlusi kodust ja kodumaast, tuttavast ja omasest.

Pastell, paber. 53.5×62.7 cm

Õli, vineer. 41.8×55.0 cm

Õli, lõuend. 59.0×45.3 cm

Värvipliiats, paber papil. 29.7×45.2 cm

Õli, papp. 44.0×62.0 cm

Ofort. 37.5×31.0 cm

Õli, lõuend. 50.0×60.0 cm

Õli, masoniit. 29.5×39.5 cm

Metsotinto. 35.7×49.2 cm

Metsotinto . 33.2×43.7 cm

Metsotinto. 33.5×44.3 cm

Akrüül, papp. 86.0×105.0 cm

Õli, lõuend. 130.0×120.0 cm

Õli, masoniit. 40.0×60.0 cm
Naisest ja lilledest
Antud oksjoni alateema ühendab modernseid eriilmelisi naisekujusid ja lopsakaid lillede kompositsioone. Samuti on siin teoseid, kus naine ja lill kohtuvad omavahel, on asetatud avaralt tõlgendatavasse dialoogi. Naisfiguur on vahetus lillede läheduses või ta sulandub lilledega justkui üheks tervikuks, tema rõivastus on ehitud lillmotiividega. See peegeldab kunstiajaloolist traditsiooni kujutada mitmetähenduslikul viisil naise ja looduse omavahelisi seoseid. Teisalt on kunstnikud kahtlemata olnud vaimustuses just nii lillede kui naise poolt pakutud võimalustest kujutleda omi fantaasiaid, luua varieeruvaid värvipindu ja vorme, kumerusi, kõverusi, jne. Lilled mõistagi tõmbavad kunstnikku ligi oma värvide ilmaga ja naine jällegi nii mitmelgi teisel moel. Mõlemad annavad ka vabaduse lihtsalt luua ja toita oma loomistungi, mõtlemata sinna juurde mingisugust sügavamt jutustust või keerukaid tähenduskihistusi.

Õli, lõuend. 65.0×55.0 cm

Õli, lõuend. 73.0×92.0 cm

Pliiats, paber. 25.0×15.6 cm

Pliiats, paber. 25.5×12.5 cm

Akvarell. 36.2×44.5 cm

Akvarell. 33.5×30.8 cm

Autolitograafia. 40.5×26.0 cm

Õli, paber vineeril. 90.5×91.0 cm

Litograafia. 22.5×19.5 cm

Siiditrükk. 42.2×40.0 cm

Tušš, paber. 36.0×36.0 cm

Õli, lõuend. 100.0×80.0 cm

Serigraafia. 50.0×50.0 cm
Kubism ja impressionism
Kahe kunstilise väljenduslaadi – kubismi ja impressionismi – koosesitlemine võib tundunda esmapilgul veider. Kuid selline teoste alateema toob esile nii kubismi ja impressionismi erisused kui ka ühisjooned. Viimaseid on päris mitu. Tasub ka meelde tuletada, et Eestisse jõudsid modernsed suunad ja võtted üsna üheaegselt, 20. sajandi esimeses pooles, mistõttu leidub siin palju kujutamislaadide segusid ja voolude sünteese. Kuid seekord on lähtutud neid ühendavast niidist: tõlgendada reaalsust uuelaadsel viisil. Kui impressionistid eemaldusid akadeemilisele kunstile omasest natuuritruudusest ja vormitäpsusest, siis kubism kandis ja arendas seda mõtet edasi. Kubism pöördus impressionismile omasest välismaailmast saadava hetkemeeleolu, valguse ja õhu vastasikmõjude tabamisest sügavamale asja tuuma sisse. Oluliseks sai üldine kontseptsioon, mis viis ka objekti kujutamisele erinevatest külgedest. Samas seegi on ehk ühendavaks niidiks: impressionistid vaatlesid oma objekti erinevatel aegadel, nagu näiteks hommikul, lõunal ja õhtul. Niisiis on siinsetes eesti kunstnike töödes näha, kuidas tavapärast elu ja inimest või muud objekti vaadeldakse ning jäädvustatakse või konstrueeritakse lähtuvalt kubistlikust kontseptsioonist või tugevat impressiooni loovalt.

Puulõige. 17.8×15.2 cm

Õli, vineer. 25.2×33.8 cm

Pastell, paber. 40.0×47.0 cm

Õli, lõuend. 73.0×60.0 cm

Akvarell, guašš, papp. 35.0×50.4 cm

Õli, papp. 64.5×57.8 cm

Õli, vineer. 51.5×60.0 cm

Õli, papp. 35.0×49.5 cm

Koloreeritud linoollõige. 19.0×23.0 cm

Õli, papp. 49.5×79.5 cm

Õli, lõuend. 63.0×73.0 cm

Õli, lõuend papil. 60.0×81.0 cm

Õli, lõuend. 65.0×92.0 cm

Õli, lõuend. 81.0×59.5 cm
Elu- ja inimolu
Eesti kunstil on üks kummastav külg, meil ei ole figuraalkompositsioone ehk teoseid, mis kujutaksid inimrühmi mingis tegevuses just üleliia palju. Noor Richard Uutmaa avaldab oma 1930ndate märkmetes selle üle isegi imestust: miks pole eestlased tahtnud maalida inimesi? Kui tuua võrdluseks kasvõi Põhjamaade kunstiruum, kus Edvard Munch või Akseli Gallen-Kallela, aga ka teised autorid maalisid erinevaid inimelu sündmuseid ja rituaale, siis siinsed autorid eelistasid kujutada loodust või maalida portreesid, kuid mitte mitmeid inimesi ühiselt midagi tegemas. Antud oksjoni alateema teosed näitavad inimeseks olemise erinevaid tahkusid. Dramaatilised või argised, pidulikud või intiimsed stseenid kujutavad olukordi, kus mingil moel tunneme ära: selline ta on, inimene või selline see on, elu.

Akvarell. 34.6×45.8 cm

Puugravüür. 39.5×44.4 cm

Õli, masoniit. 60.5×73.0 cm

Akvarell, kleebitud papile. 45.6×62.8 cm

Õli, lõuend. 66.0×91.5 cm

Ofort. 24.0×31.4 cm

Autolitograafia. 42.0×55.7 cm

Õli, segatehnika, lõuend. 43.5×30.5 cm

Söövitus. 17.2×24.3 cm

Õli, lõuend. 65.0×100.0 cm

Õli, lõuend. 89.5×70.0 cm

Akrüül, lõuend. 150.0×150.0 cm

Õli, lõuend. 81.0×100.0 cm

Akvarell. 61.0×47.0 cm
Arhitektuursed ja pehmed vormid
Vorm mängib kunstis keskset rolli ning siinsed teosed toovad esile kunstnike loodud vormides ilmnevaid kontraste ja harmooniaid. Arhitektoonilised kompositsiooni põhimõtted ja ratsionaalsus on kõrvuti spontaansusega, vabalt voolava käega loodud kujunditega ja pehmete vormidega. Võib tekkida küsimus: kas arhitektuursus tähendab pehmete vormide puudumist ja kas arhitektuursus seostub oma korrastatuse tõttu eemaldumisega mängulisusest. Ilmselt ei ole see nii. Kuid inimsilm ja mõistus on riukalik, näeb ja tõlgendab omasoodu. Sestap võib ka kunsti vaadeldes paistma hakata, et ühes objektide kombinatsioonis või teoses tervikuna domineerib ratsionaalsus koos inimese loodud arhitektuursete elemenditega. Neis on ka kalkuleeritust ja justkui veel kõvadust, sirgust. Kuid teised pildid ja selles olevad elemendid loovad pigem assotsiatsioone orgaanilise maailmaga, loodusele omase vabaduse ning vaba vohamisega. Seal on ka rohkem pehmeid objekte, voolavaid ja voogavaid kujundeid või stiliseeringut. Kunsti vaadeldes ning selle üle juureldes sünnivad vahel paralleelid looduslike ja inimloodud vormide vahel. Võimalik, et see kõik ei ole ka ettekujutuse vili, vaid eesti kunstnikud loovadki meile sedalaadi mõttemänge ja kujutletud maailmu või kompositsioone. Teinekord need näilised vastandid võivad tõesti ka teoses avalduda ja isegi omavahel põimuda: ümaravormiline kala võtab monumentaalse ja ehitisliku vormi; lille kujutamisel unustatakse tema pehmus ja õrnus, nende asemel on keskmes nurgelis-dekroatiivne ilme ja geomeetria.

Õli, lõuend. 45.5×65.5 cm

Õli, tempera, lõuend. 54.0×33.0 cm

Õli, lõuend. 35.0×42.3 cm

Õli, lõuend. 48.0×63.0 cm

Õli, kartong. 35.0×48.0 cm

Õli, tempera, masoniit. 59.5×100.0 cm

Värviline plastikaatlõige 2/5. 71.5×38.2 cm

Värviline plastikaatlõige 4/5. 71.0×38.3 cm

Kõrgtrükk. 42.2×40.0 cm

Õli, lõuend. 109.0×89.0 cm

Akrüül, lõuend. 120.0×150.0 cm

Õli, segatehnika, paber. 29.0×40.8 cm

Litograafia. 38.2×36.2 cm