EESTI KUNSTI SÜGISOKSJON 2025, III OSA

KES ME OLEME OMAENESE KUNSTIS 

Kuraator: Piia Ausman

Haus Galerii kunstioksjonitest on aastate jooksul saanud alati oodatud sündmused. Seda enam, et iga kollektsioon on omal moel üllatus – teosed, mis just sel ajahetkel erakollektsioonidest avalikkuse ette jõuavad on suures osas ettearvamatud ning paljud ka seni teadmata ja seega eriti unikaalsed.

Nii leiabki Haus Galerii 2025. aasta sügisoksjoni valikust taas ootamatuid kunstileide, mis süvendavad arusaamu ja tunnetust eesti kunsti mõttepalletist.
Teoseid ja autoreid võiks siin erakordsete kunstinäidetena üles lugeda kümneid, ent soovimata kedagi eelistada, jäägu nimekiri siinkohal esitamata. Selle asemel kutsume lugema näitusekataloogi, kus tekstidega esinevad kunstiloolased Eero Epner ja Heie Marie Treier, pakkudes põhjalikku võimalust täpsemateks lähivaadeteks ja jalutuskäikudeks meie kunstiloo peatänavatel.

Kataloog on seekord koostatud kolmeosalisena, ent järgib kõigil lehekülgedel katkematult kunstiteoste valmimise daatumeid. Alustame varaseimast teosest, mille valmimisaasta on 1891 ja kulgeme koos kunstnikega läbi järgneva sajandi kõikide kümnendite kaupa kuni tänase päevani aastasse 2025. See on täpselt 134 aastat kunstiajalugu, mis kaardistab fakte, emotsioone, kunstisuundumusi, stiilide muutusi, autorite sarnasusi ja erinevusi ning lugusid sellest kes me oma kunsti kaudu oleme.
Ja tõepoolest – kes me siis oleme, kui vaadata meid läbi meie kunsti?

Kas vaiksed maastikud 20. sajandi esimestel kümnenditel, üksikud romantilised kangelased ürgmetsade keskel, nähtavad ja nähtamatud vaatlejad kusagil tõsiste talumaastike ees ja sees? Need, kes hingavad looduse ehedaid impressioone jõekallastel, põldude ja lillebukettide keskel, laudade taga, millele seatud esemed meenutavad natüürmorte?
Või oleme hoopis linnad, progress, tööstuse ja tehnika hoogsad rütmid, mõtted, mis pürgivad kosmilistesse kõrgustesse? Või seltskonnad kohvikus, kõndijad sügisesel tänaval? Või oleme need mõtisklejad, kes seisavad siinpool kunstiteoseid, olles korraga mitmes reaalsuses – möödanikus, tänases ja omaenese kujutluses,  sidudes pilgud impressionistlikelt hetkedelt postmodernistlikele eksperimentidele, kus ajal ja stiilil ei ole enam tähtsust, kus vana Euroopa mütoloogiline ikonograafia ja moodsa maailma eksperimentaalsus saavad kunagisteks ja tänasteks mõttelindudeks, figuurideks, kompositsioonideks. Või oleme hetk, mil pehmete vormide realismist kujuneb kubistlik kunstisüsteem, väljapeetud geomeetria, abstraktne ekspressioon või eksistentsiaalne otsing inimeses, ühiskonnas ja vaatajas endas.