EESTI KUNSTI SÜGISOKSJON 2025, II OSA

1950ndate II pool - KUNST OTSIS VABAMAT HINGAMIST

1950ndate aastate teisel poolel jätkus kunstielu vaikne mitmekesistumine. Mitmed kunstnikud, kes olid nõukogude korra vastaste fabritseeritud süüdistuste alusel kodumaalt vangilaagritesse saadetud, hakkasid naasma. Otsiti ühenduspunkte kunagise pallasliku klassikalise modernismi ja ühiskonna uute nõudmiste vahel. Ettevaatlikult püüti siseneda nii isiklikesse kunstinägemustesse kui ka toime tulla vastuoluliste sotsialistlike reeglite ja piirangutega.

Kunstnikud balanseerisid enesele truuks jäämise ja ellujäämise piiril. Turvalised ja soositud loodusmaastikud olid kunstis valdavad, ent salamisi otsiti ka eksperimentaalsemaid vaatenurki, mida püüti väljendada nii, et need siiski püsiks ühiskondlikult aktsepteeritud raamides ega tooks kaasa tõrjutud kunstniku staatust. Selline saatus tabas paljusid tolleaegseid loojaid – nii otseselt kui ka omal soovil, mil nad taandusid kunstielust, soovimata osaleda nõukogude propagandistlikus maailmas, mis muutus üha enam ametkondlikult absurdseks ning naeruväärselt asjatundmatuks oma kunstihinnangutes.

Selle perioodi maal oli ühelt poolt vaikne ja värvikas, kuid teisalt kandis see endas vaikset protesti ning õigust iseendaks olemisele.

Linda Kits-Mägi

Linda Kits-Mägi suurim isiknäitus toimus 1960. aastal Tartu Kunstimuuseumis. Näituse kataloogi tiitellehel on mustvalge reproduktsioon 44-aastase kunstniku autoportreest. Prillide, lühikeste juustega daam, kellel on käes kolm pintslit ning kes on peale tõmmanud töökitli, kuid selle alt on paistmas kleidi krae ning mõned ehted. Tema nägu on tõsine, ta vaatab otse kaadrisse. 

Kataloogis on toodud ka tema lühike elulugu. Sündis 1916. aastal Venemaal eestlasest piiritusmeistri tütrena, kuid viieaastasena koliti Eestisse, kus elati peamiselt Virumaa eri paikades. Juba varakult olevat Kits-Mägi hakanud meelsasti joonistama, ta pandi isegi joonistuskooli, kuid varsti võeti taas ära, sest igav geomeetriliste kujundite joonistamine oli tema jaoks tüütu – laps tahtis töötada vabamalt.

18-aastasena astus Linda Kits-Mägi Pallasesse maalikunsti õppima, kus tema peamiseks õpetajaks kujunes Ado Vabbe. Viis aastat hiljem abiellus ta Elmar Kitsega, järgmisel aastal (1940) esines esimest korda näitusel.

Hilisemad kümnendid näitasid Kits-Mägi äärmiselt mitmekülgse autorina, kes maalis portreesid, natüürmorte, maastikke, figuraalkompositsioone, akte, töötas reisidel Aasiasse ja Krimmi või koduaias, maalis väga suuremõõtmelisi teoseid ning intiimses formaadis töökesi ja nii edasi. Tema käekiri oli kiire, improvisatsiooniline, eriti tuntud on tema pintslikiri, mis oli väga hoogne ning tantsisklev. See võimaldas tal värvi peale kanda nii väga õhukeste kihtidena kui ka terve lõuend katta mitmekordse värvikihiga. 

“Linda Kits-Mägi on impulsiivselt loov, siira ja kiirelt reageeriva tundelaadiga maalikunstnik. Samaaegselt tutvustab personaalnäitus teda tugeva koloristina, kelle temperamentselt värvikas ja ekspressiivne looming haarab ümbritsevast elust intiimselt südamlikku,” öeldakse kataloogi eessõnas.

1960ndad - NOOR AVANGARD JA ENDISELT MODERNISM

Alates 1960ndatest võime rääkida ilmselt kahe kunstimaailma väljakujunemisest. Ühelt poolt oli nüüd võimalus katsetada ja siirduda avangardsetele radadele ning nooremad autorid (aga ka mõned vanemad) kasutasid seda võimalust innukalt. Uued teemad, lähenemised, maalimisviisid äratasid tähelepanu ning nende kaudu hakati mõtestama kogu kümnendit. Teiselt poolt jätkasid aga senises laadis mitmed autorid, kes ei soovinud olla avangardsed, küll aga pakkuda värviharmooniat. Nende teoseid eksponeeriti ulatuslikult, neil oli oma kindel ning laiapõhjaline austajaskond. Nüüdsest peale olid need kaks kunstimaailma paralleelselt olemas: üks tegeles avangardiga, teine klassikalisema laadiga. Nende teed ristusid harva, publikud eriti ei kattunud, kuid mõlemal olid oma austajad.

1970ndad - MITMEKESISUSE VÕIDUKÄIK KUNSTIS

1970ndad on ilmselt üks mitmekesisemaid perioode Eesti kunstiajaloos. Antud kümnendit võiks näha isegi teatud sorti plahvatusena: autoreid oli rohkem kui kunagi varem ja sama plahvatuslikult suurenes ka teemade, motiivide, lähenemiste arv. Töötati klassikalistest vaikeludest provokatiivsete aktideni, lähtuti idamaade minimalismist või barokk-kunsti lopsakusest, mõned teosed otsisid idüllilist harmooniat, teised metafüüsilist tühjust. Vaadati soomeugri minevikku ja masinate poolt valitsetavasse tulevikku. Silmitseti tühja merd ja kihavat suurlinna, maaliti groteskselt ja realistlikult. Raske on leida lähenemist, mida see kümnend ei oleks pakkunud. Suurenes ka autorite mitmekesisus: noored ja vanad, meeskunstnike kõrval lõpuks ometi ka üha enam naisautoreid, moodsa kunstihariduse saanud ja siis need, kes lähtusid endiselt Pallase põhimõtetest.