Andrus Rõuk 1957 Avarus ja takistus. 1986

All vasakul: RÕUK 86

Andrus Rõuk ei ole oma loomingut üleliia palju eksponeerinud, töötades pigem sisemise sunni kui kätteõpitud harjumuse põhiselt. Seetõttu on tema maalilooming napp ja haruldane. 

Rõuk ei ole ainult abstraktsionist, vaid oma maaliloomingus on ta otsinud ka teatud sümboolikaid ja tajude väljendusi. “Avarus” on olnud üks mõisteid, mida Rõuk on järjepidevalt oma maalide pealkirjades kasutanud. Leonhard Lapin kirjutas Rõugust 1994. aastal nõnda: “Andrus Rõugu loomingut loetakse eesti geomeetrilise maalikoolkonna hulka kuuluvaks. Ent juba 1970. aastate lõpul alustatud kunstnikutöö on tänaseks jõudnud järku, kus me võime Rõugust rääkida kui moodsast maastikumaalijast. Maastikumaalijast analoogselt geometrist Sirje Rungele, kelle abstraktne looming meenutab kunagi nähtud maastikke. See aga pole otsene elava looduse kujutamine, ka mitte vahetute looduselamuste abstraheeritud väljendus, vaid kristalliseerunud looduskujutelm. Selline loodus ilmub meile fantaasiates, unenägudes, meelt mõlgutades sügavalt alateadvusest, vahest isegi peegeldub äkkvisioonina kollektiivse alateadvuse sümbol-loodusest. Nimetaksin selliseid maastikke sisemaastikeks, kunstniku sügavalt isiklikuks maailmaks, mida ta oma teostes heatahtlikult vaatajalegi vahendab.

Kuigi A. Rõugu viimaste tööde hulgas on nimetusi “Tasakaal” ja “Kooskõla”, ei saa tema nüüdisloomingut tervikuna pidada harmooniliseks, tasakaalustatuks ja vaikelusiseseks. Kunstniku tööd on valdavalt dramaatilised, mida maalidel väljendavad taevaid meenutav maaliline avarus ning sellega vastanduv teravaotsaline, kolmnurkne must kujund (sari “Avarus ja sügavus”). /…/ Käsitleksin lõputut ruumi väljendavaid “taevaid” kunstniku maalidel tema enda ideaalmaailma kujutluspildina, milles valitseb harmoonia ja kõigutamatu ideaalsus. Musta dünaamilise teravikuna liigub selles tasakaalustatud sfääris looja heitlik hing, taotledes endale kohta ja rolli selles efemeerses Jumalariigis. Must on siin otsinguteema, olles vaimse eneseleidmise sümbol. Must on tõesti sügav, nii värvusena kui teemana, väites, et A. Rõuk on teel.”