Silvia Jõgever 1924–2005 Helilooja pink. 1964

Silvia Jõgever oli üks neist viimastest tudengitest, kes jõudsid astuda „Pallase” asemele rajatud kunstikooli, mis hoolimata nimevahetusest kandis endas endiselt pallaslikku vaimu. Kool ei olnud veel vaimselt varemetes ja tegutses edasi ka sõja ajal, Elmar Kits õpetajaks ning Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Henn Roode jt õpilasteks. “Võib-olla olid nad viimased pallasliku kunstimentaliteedi ja vaimu kandjad,” kirjutab kunstnike liit Jõgeveri järelehüüdes.
Neis kahes töös on näha, millise jõulise vabaduse ning fantaasiarikkusega kunstiõpetajana töötanud Jõgever 1960ndatel lõi. Ta maalis, kuid mitte kuivalt tegelikkust peegeldavalt, vaid absurdseid situatsioone, kunstilisi kujundeid, loomingulisi lahendusi pakkuvalt. Pühaks peetud maalipinnale tõi Jõgever väljalõikeid ajakirjandusest, kajastades nõnda ajastu absurdsust. Huvitavaks muutusid puhtvisuaalsed küsimused, erinevate vormide ja mustritega katsetamine, mis ei oleks kuidagi seotud ahistava reaalsuse külge, vaid võitleksid omaenda võitlust, iseseisva kunsti võitlust. Ja ometi ei ole need lihtsalt kooliõpetaja pärastlõunased ulakused, vaid klassikalise värvi- ja vormikooli saanud kunstniku veendunud teosed. Värvid ei satu tema töödesse kunagi juhuslikult, vaid ta teab, millal tuleb lisada kahkjat sinist, millal punakaid toone. Ta ei vea lihtsalt niisama pliiatsiga mööda paberit, vaid sätib vorme ja kohendab kontuure täpselt nii, et teos muutuks tervikuks. See on puhas esteetiline nauding, mille nimel Jõgever 60ndatel töötab ja mille eest seisab. Just see on kunst, mis aastakümneid hiljem lubab siinsetel kunstiteadlastel öelda: jah, me elasime tsoonis, aga meie kunstnike mõtted liikusid vabalt igal pool. Kui Läänes oli abstraktsionism, siis ka meil oli see olemas.