Richard Sagrits 1910–1968 Harju tänav. 1952

Richard Sagritsa mitmekülgsus nii maalikunstniku kui graafikuna kaldus üsna pea pärast kooli lõpetamist 1936. aastal pigem maali poole. Just siin tundis Sagrits end kõige kindlamalt ja paradoksaalsel kombel ka vabamalt. Pärast 1940ndate aastate segadusi saabus 1950ndate alguses Sagritsa loomingu uus õitsejärk, mitmed selle perioodi tööd on enda kogusse soetanud Eesti Kunstimuuseum.
“Harju tänava” puhul võib kõneleda mitmest tähenduskihist. Esmalt muidugi ajaloolis-geograafiline, Tallinn rohkem kui viiskümmend aastat tagasi ilma Kirjanike Liidu majata, natuke teistmoodi kujundatud Harju mäega, sootuks teistmoodi värvidega. Ent see kihistus, mis vanadel graafilistel lehtedel on olulisim, pole Sagritsat köitnud esmajärjekorras. Tema käsitleb sagivat linnamelu ehtsa maalikunstnikuna, kelle ülesandeks on inimeste grupeerimine, värvide rühmitamine, nende ühtlaselt pildipinnale jaotamine, vaate komponeerimine. Detailirohkus ning õhu- ja valgusküllus näitavad meile selgelt, millise optimismiga Sagrits on töötanud.