Oskar Raunam 1914–1992 Paadid kaldal. 1950

Oskar Raunam suutis ühena viimastest õppida veel Johannes Greenbergi juures ning see oli ilmselt kogemus, mille tähendust on raske üle hinnata. Kuigi otseselt greenbergilikku käejoont on Raunami loomingus raske märgata, võib arvata, et teatud eetilised hoiakud jõudsid ka temani. 1950ndate esimene pool oli teatavasti äärmiselt raske periood eesti kunstielus ning Raunam, kes elu jooksul töötas väga palju pedagoogina, oli just asunud maaliõppejõuks riiklikus kunstiinstituudis. Ometi ei vali ta oma maali teemaks midagi kohustuslikku, isegi vastupidi. Raunam siirdub sinna, kus paadid võivad rahulikult kai külge kinnitatult loksuda, ilma et seal kangelaskalurid peal peaksid seisma. Teda ei huvita kohustuslik temaatika ega kohustuslik pintslikiri. Erinevalt sotsialistliku realismi kaanonitest loob Raunam siin ainult iseendale: otse ja ausalt. Sarnaselt Murakinile loob Raunam eelkõige meeleolu: paadid, valguse peegeldumine veel, roostik, kollakad mäenõlvad ja kitsas taevatriip näitavad meile ühe kunstniku võimet ja soovi liikuda sinna, kuhu keegi teine ei pääse.