Olev Mikiver 1922–1994 Sprinter. 1956

Olev Mikiver jõudis segaste aegade kiuste 1940ndatel veel mõned aastad
endises "Pallases" õppida, kuid tundub, et see otsustas paljutki. Indrek
Hirv on üht 1956. aasta tööd vaadates meenutanud, kuivõrd sarnane oli
Mikiver tegelikult oma värvikäsitluselt siinsete eakaaslastele, kes oma
loomingus jätkasid ennesõjaaegseid traditsioone. Stockholmis ja Pariisis
edasi õppinud Mikiver oli oma töös äärmiselt mitmekesine, jõudes maali ning
graafika kõrvalt olla ka lavakujundaja ja vaateakende dekoraator. Mai Levini
sõnul reageeris Mikiver toona "erksalt abstraktsele ja sürrelistlikule
kunstile", ennetades sel moel isegi "Elmar Kitse ennast".
Ka siin on Mikiver jätkanud sürrealismile omast fantaasiaküllast lähenemist.
Sporditeema, mis siinsesse kunsti jõudis läbi ebaloomulike kangelaspiltide,
on Mikiveri töös tõstetud sümboliks. Sümboliks, mille taga peituvad kiirus,
aga ka tahe ja eesmärgipärane sihikuseadmine. Leebe iroonia segatud
kaasaegse nägemisviisiga peale selle.