Olav Maran 1933 Vaikelu sinise riide ja mustikaga. 2021

All paremal: OM 21

Olav Maran tegi oma noorpõlves läbi umbes samasuguse vaimse muutuse nagu Arvo Pärt – muster tundub olevat väga sarnane. Noores eas mässatakse ja tehakse avangardkunsti, mis viib välja hetkeni, kui hakatakse järsku küsima selle väärtuse üle. Siis tuleb pidurdus ja puhastumine ning seejärel täiesti teine looming, mis põhineb teistel alustel.

Olav Maran on üha rohkem tegelenud pühade tekstide tõlkimisega ja allutanud ka oma maalimise Jumala kätte. Kuidas see täpselt toimub, on raske kõrvalt kirjeldada. Vaatajana saab tõdeda, et Olav Marani maalid tekitavad turvatunnet, et need on truud ja usaldusväärsed kaaslased.

Siinses valikus on käesoleva aasta uusim vaikelu. Juhtigem tähelepanu sõnale „vaikelu”. Olav Maran ei pealkirjasta oma tööd võõrsõnaga „natüürmort“, mis oleks tõlkes „surnud loodus“. Ei, ta kasutab eestikeelset sõna „vaikelu“, mis seostub elu ja vaikusega. Maali kõige väiksem element, inimest raviv metsamari mustikas, on leidnud mainimist ka pealkirjas. Ja tõsi, väikesed asjad ongi tähtsad, sellest arusaamine nõuab küpsust.