Nikolai Triik 1884–1940 Mererand. 1905

Nikolai Triigi loomingu olulisust Eesti varasemas kunstiloos on raske üle hinnata. Koos Konrad Mäe ja Ants Laikmaaga moodustasid nad kolmiku, kelle juurde pannakse eesti 20. sajandi kunstiloo algustähis. Autoreid oli ju veelgi, ent Triik ja Mägi olid kunstnikud, kelle loominguline isepäisus ning meisterlik maalitehnika tõstsid Eesti läbi aegade olulisemate autorite päris tippu. Sealjuures on just Triigi puhul kõnekas, et need varased aastad jäidki tema loomingu kõrgperioodiks. Kui Konrad Mägi töötas elu lõpuni intensiivselt, kui Ants Laikmaa pastellilooming oli ka 1920ndatel aastatel silmatorkav, siis Nikolai Triik pühendus pärast “Pallase” asutamist üha enam koolitööle, jättes enda arenemise kunstnikuna suuresti juhuse hoolde. Ent just antud tööle saab lisada veel ühe mõõtme, ehk olulisima üldse. Leetse mereranna kujutajana on Triik täpselt seal, kus tema süda enim olla tahtis – emapoolsete sugulaste kodutalu lähedal Paldiski kandis, kohas, kus Triik end tõeliselt õnneliku ja vabana tundis.
Triigi varasem looming sammus suuresti samu radu kui Erik Obermanni oma. Teravapilgulise analüüsijana suutis “vembumees” (koolivend Paul Pinna) juba oma varase karikatuuriloominguga tõusta oluliseks autoriks. 1901. aastal siirdus Triik Peterburi Stieglitzi kooli. Arvatakse, et õhutajateks olid tema õpetajad, ent mainitakse ka üht Peterburi arsti, kes Eestis suvitamas käis ning kes nägi Triigi esimesi maalikatsetusi. Maalide motiiviks Leetse rand …
Peterburis puutus Triik esmakordselt kokku Konrad Mäega, kellega koos osaleti vahetult 1905. aasta revolutsioonis. Omal soovil lahkusid mõlemad koolist, kuid see tähendas vaid edasiminekut. Evi Pihlak märgib, et aastad 1905 ja 1906 olid Triigi elus erakordselt, isegi kordumatult sündmusterohked. Pooleteise aasta jooksul Laikmaa ateljeekool, taas (!) Peterburi, Ahvenamaa ja viiulikeelega saabaste sidumine, Helsingi, Pariis. Ent käesoleva töö puhul tasub panna näpp just Peterburist lahkumise ja Laikmaa ateljeekooli vahele, suvele 1905. aastal, mil Triik peatus taas Leetsel. Me võime käesolevat maali dateerida ilma järgi – suvine, taevas küll mõnevõrra sünge, kuid kividelt näib peegelduvat õhtupäike. Ent me võime tööd dateerida ka Eesti 20. sajandi kunstiajaloo järgi – Peterburi Stieglitzi kooli akademism on selle maali jaoks just äsja liiga kitsaks jäänud. See on vahepeatus, isiklik ja ainult endale mõeldud. Tulevik on veel segane, kuid meie juba teame, et 10. augustil ootab “Mereranna” autorit ees Laikmaa. Ootas ees edasine kunstiareng ja ühe rahvuse kujutavale kunstile alguse panemine.
Triigi olulisus, eriti tema varase maaliloomingu ülehindamatu tähtsus, tema varaste maalide äärmine haruldus (Pihlak: “Triigi maastikest nendel õpinguaastatel meil mingit otsest dateeritud materjali säilinud pole”), töö muljetavaldav läbitöötatus ja meisterlikkus. Jah, need kõik on siin töös olemas. Ent enamgi veel: Leetse rand, suvine ilm, aegade ärevus – Triigi elu ehk õnnelikemad päevad on just siin töös …