Marko Mäetamm 1965 Suudlus. 1992

Marko Mäetamm on näitustel esinenud alates 1980ndate lõpust ning juba 1990ndate keskpaigas saavutas ta esimese rahvusvahelise läbimurde. Kaasajal nimetatakse teda üheks olulisemaks kunstnikuks, kelle tööd on alati täis ootamatusi ja üllatusi.
Mäetamme looming on äärmiselt viljakas ning eraldi osakonna moodustab seal tema litograafialooming. Need 1990ndate esimesel poolel valminud tööd on tüüpiliselt mäetammelikud: stiliseerivad, humoorikad ja kummalised. Samas võib aimata, et Mäetamm suhtub oma modellidesse varjamatu poolehoiuga, hoiab suudlejatele pöialt. Rõõmsad ja naiivoptimistlikud tööd on Mäetamme enda sõnul valminud aga äärmise tõsidusega ning neis on ta püüdnud muu hulgas näidata, mil moel teatud nähtused kaasajal uue tähenduse omandavad. Nii näiteks toob Mäetamm 1990ndatesse kuulsa naivistliku maalikunstniku Henry Rousseau, kellelt ta võtab üle ka looduse- ja loomaarmastuse. Kuigi tulemus on sama rõõmus ja muretu, on lähenemine ikkagi sootuks teine.