Malle Leis 1940–2017 Lilled ja marjad. 2001

All paremal: LEIS 2001

Käesolev Malle Leisi hilisemasse loomejärku kuuluv töö on suurepärane näide sellest, mida tema loomingut uurinud Bojana Pejić on nimetanud botaaniliseks kujutlusvõimeks. “Kontrastina Leisi maastikele, kus võime näha panoraamilisi loodusvaateid,” kirjutab Pejić, “on kunstnik oma botaanilistes töödes pakkunud meile seda, mida Cindy Nemser kunagi nimetas lähivisiooniks, mida motiveerib “tung pääseda lähedale, tabada täpselt, uurida detaile ja fragmente.”” Mõni aeg hiljem Pejić jätkab: “Järgides oma botaanilist impulssi, vaatleb Malle Leis esmalt elavat loodust ja seejärel kirjeldab, mida ta nägi, kuid oma pildikirjelduses ta salvestab loodusliku nõnda, et see ei näe enam välja nagu “tõeline” loodus. Igal juhul loovad lille- ja looduseobjektid pildilises kahemõõtmelises ruumis omaenda maailma.” Eraldi väärib imetlust Leisi meisterlikkus tehnika käsitlemisel. Akvarell ei tundu esmapilgul kõige parem meetod, kuidas kujutada botaanilist täpsust, ent Leis on osanud töötada nii akvarelli omadusega lasta valgust läbi, olla kihiline (vaadakem maalil näiteks õhulisi lillede kroonlehti või üksteisesse sulanduvaid marju) kui ka hoolimata tehnika vastupanust suutnud olla detailne, botaanilises plaanis täpne. See loob täiesti omaette maailma, kus segunevad poeetiline ja konkreetne mõõde: kõik faktid on täpsed, kuid ometi lüürilised ja soojad. (E. Epner)