Leonhard Lapin 1947–2022 Illustratsioonid luulekogule "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid". 2004

Kollektsioon koosneb kaheksast kunstiteosest
(müüakse komplektina)

Leonhard Lapin on oma põlvkonna kunstnike eestkõneleja ning aktivist, kes osaleb kunstielus läbi aastakümnete kõikidel võimalikel rinnetel – arhitektina, maalijana, graafikuna, skulptorina, teoreetikuna, õpetajana, haridusuuendajana, luuletajana, monumentalistina, performance’i kunstnikuna... Lapin on määratlenud eesti avangardkunsti ja sellega peavad suhestuma ka kunstiteadlased. Tema kunstis leidub mitmeid loomeperioode, nagu ikka jõulise ja aktiivse isiksuse puhul.

Luulekogu illustratsioonid, mida esitatakse raamitud kontseptuaalse seeriana lähedalt vaatamiseks, näib sisaldavat mitmeid kavalaid detaile. Suures plaanis jääb silma põhiliselt naiste maailm – rõivalõiked, mis meenutavad abstraktset kunsti, aga pole seda mitte, sest samasuguseid lõikeid leidub paljudes nõukogude aegsetes ja võib-olla tänapäevagi naisteajakirjades, et innustada lugejat näputööd tegema. Rõivalõiked viitavad kuuldavasti Lapini autobiograafiale tema lapsepõlvest. Suurte ja tõsimeelsete rõivalõigete vahele on peidetud aga salamõtted, ehk siis naisekehad mehe pilgu jaoks, millisena naised ise naisi ei vaata. Seeria kuulub „suprealismi” loomeperioodi, mille põhiline tehnika oligi kollaaž, st valmispiltide lõikamine-kleepimine vastavalt sõnumile.

„Suprealism” -- mis see on? Viide supile ehk SOUP-ile, realismile, n-ö objektiivsele kunstile, Kazimir Malevitši „suprematismile” ehk vene avangardile, kapitalistlikule kommertsile. Kõrge ja madala varjatud huumorist tekib vaataja kimbatus. Ning kunstniku varjatud nauding vaataja kimbatusest.