LISAARTIKLEID 2025 KEVADOKSJONILE

Esimest korda Hausis: Rudolf Julius von zur Mühlen, Takinada, Margus Kontus

Kirjutanud: Lola Annabel Kass

Mõnikord näib, et kunst räägib ikka ja jälle ühest – inimesest. Ometigi meile, vaatajatele, ei saa sellest kunagi küllalt. Veidi kummastav on seegi, kui väga meid paeluvad tundmatute inimeste portreed ja olustikupildid täiesti võõrastest isikutest. Just nende kahe žanri – portree ja olustikumaal – kategooriasse võiks asetada ka esimest korda Hausi oksjonil osalejad: Rudolf Julius von zur Mühleni maaliga Palvetav nunn, Takinada teosega The Thought ja Margus Kontuse Ühisväljaga.

Ükski neist ei kujuta konkreetset inimest, kuid kõik keskenduvad inimesele – tema sisemisele olekule. Nad uurivad inimest tähelepanelikult, süüvivad temasse ja toovad esile mingid silmi ja vaimu kõnetavad nüansid. Tundub, et see, mis teoseid ühendab ja meie tähelepanu haarab, võib olla vaikus. Vaikus, mis tuleb seestpoolt, vihjab mõtlikkusele. Mõtlikud inimesed on huvitavad, tekitavad küsimusi, panevad enda mõtterulli veerema.

Mühleni ja Takinada maalid pärinevad küll eri ajastutest, kuid mõlemat ühendab vaikuse seisund – hetk, mil inimene on üksi, aga mitte üksildane. Pigem on ta keskendunud, endaga rahus. Võimalik, et see rahustab ka vaatajat. Ja mõnikord on seda vaja.

Kontuse inimmass liigub, teadmata kuhu. Selles liikumises puudub aga sagimine või tormlemine. See on kui tasane voolamine. Inimsiluetid on isegi passiivsed. Nende anonüümsus muudab nad ka hääletuks, kuid annab omalaadse psühholoogilise sügavuse.

Kõik kolm teost on eriilmeliselt sisekaemuslikud. Ja võib-olla, kui me neid vaatame, tunneme end ära. Sest igaüks meist on olnud seal – oma vaikses mõttelises ruumis, kus maailm jääb korraks seisma. Ja me lihtsalt oleme, endamisi, vaikuses.

Olav Marani Vaikelu kõrvitsa ja kulbiga

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Olav Marani maaliloomingus on esindatud teatud kindel pilditüpoloogia – vana-hollandlik vaikelu, millesse kuuluvad vanaaegsed köögiriistad ja küpsed viljad. Koloriit on vanameisterlik. Eriline tähtsus on valguse langemisel esemetele. Olen neid maale näinud inimeste kodus seinal nii Rootsis kui Eestis ja kuulnud taustaks, et maal on saadud kingiks pulmadeks või perekondlikuks tähtpäevaks. Arvata on, et maal pärandatakse edaspidi nooremale põlvkonnale, mille käigus muutub kunstiteos dünastiliseks varaks. Selline maal toimib nagu kodusadam või nagu ankur, külvates hingerahu ja turvatunnet. Pärast mäetippude vallutamist ning tormi ja tungi aegu jõuab inimene päeva lõpuks enamasti tõdemusele püsiväärtuste olulisusest, ükskõik kui palju ta on nende vastu ka mässanud – lojaalsus, ustavus, ausus, isetu teenimine, kestmine, ajatestile vastupidanud kvaliteedid, armastus. Kui uurida Olav Marani tausta, saab kõik selgeks.

Karepa ja Eisma loodus: Eduard Einmann, Richard Sagrits, Richard Uutmaa

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Kõik kohalikud teadsid, et Eduard Einmanni suvemaja asub Karepal Selja jõe kalda juures, paarsada meetrit Richard Sagritsa kodutalust, üle tee teisel pool poodi. Põhja-Eesti rannikul keset osoonirikast männimetsa asuv Karepa kaluriküla on läbi aastakümnete olnud intellektuaalide suvituspaik. Virumaa muuseumid tellis 2024. aastal Richard Sagritsa majamuuseumisse Karepa-teemalise uurimispõhise suvenäituse koos raamatuga (Merel silmad, metsal kõrvad. Karepa-Rutja suvitajad ja looming 19. sajandi lõpust 1970. aastateni), mille pani kokku kunstiteadlane Liis Pählapuu. Tänapäeval teiseneb Karepa aina rohkem elitaarseks suvituspaigaks, milline ta oli tegelikult juba 19. sajandil, kui Soucantonide pere ehitas siia oma kõrgklassi villad, mida nõukogude ajal kasutati laste pioneerilaagrina. Tulles tagasi Eduard Einmanni juurde, ta on siin teoses kujutanud Selja jõge lähivaates. Tunnetus on väga täpne, sest kunstnik on ilmselgelt palju kordi lõõgastunult jälginud vee rahustavat voolamist ja peegeldusi.

Karepa naaber-kaluriküla Eisma oli Richard Uutmaa kodu ning sealne maastik kajastub ka maalija loomingus. Kaks naaberküla Richardit – maalijad Uutmaa ja Sagrits – esindavad esteetikat, kus maaliti natuurist, mitte mälu järgi või liigselt fantaseerides. See kindlustab loodusvaate elavuse ja teatud autentsuse. Vaadates Uutmaa maale Eisma ja Altja rannikust, võib tajuda karget mereõhku ja tõusvat tuult. Siin pole koloriidis õnneks liiga värviliseks mindud nagu mõnedes maalides. Näeme panoraamset vaadet taevale, jändrikule puule ja silmapiirile, mida 1963. aastal valvati kui riigipiiri. Sama võib öelda Sagritsa Laikme neeme kohta, kus esiplaani peategelased on kivid, nii tüüpilised elemendid Karepagi rannamaastikus. Nii Karepa kui Eisma jäid külma sõja perioodil piiritsooni alale, mis tähendas, et siia pääsemiseks pidi hankima sissesõidu loa nagu välismaale minekuks.

Tartu Sõpruskond: Kaja Kärner, Varmo Pirk, Lembit Saarts, Ülo Sooster

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Kaja Kärner, Varmo Pirk, Lembit Saarts ja Ülo Sooster kuuluvad laiemasse mõistesse „Tartu sõpruskond“. Selle taga on lugu, mida on aastakümnete jooksul püütud aktiivselt varjata. Kunstiajalooliselt on see hakanud tõsisemaks muutuma alles hiljuti, seoses Ülo Soosteri 100. sünniaastapäeva tähistamisega 2024. aastal, näituse ja raamatuga (Ülo Sooster. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2024; raamatu koostajad ja Mikkeli muuseumi näituse kuraatorid Elnara Taidre ja Liisa Kaljula). 

Nimelt hoidsid 1940. aastate algul, poliitiliselt keerukatel aastatel, omavahel kokku Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õppivad tudengid, kes oponeerisid peale tulevat uut poliitilist režiimi ja selle nõutavat kujutamisviisi. Tartu sõpruskonna tuumikliikmed olid Silvia Jõgever, Lydia Vallimäe-Mark, Heldur Viires, Lembit Saarts ja Ülo Sooster, lisaks kuulusid sõpruskonna siseringi Kaja Kärner, Valve Janov, Henn Roode, Varmo Pirk ja Helju Sarnet-Zauram. Sõpruskonnal puudus dokumentatsioon ja oma kunstiteadlane ning fotograaf, see kõik oleks tolles reaalajas olnud eluohtlik. Ekskursioone Tartu kunstimuuseumi püüti varjata, kokkusaamised toimusid võimalikult märkamatult. Sõpruskond põhines usaldusel ja sõpru ühendas kunst, mille ideaalid pärinesid Pallase koolkonna värvipõhiselt maalilt ja prantsuse individualistlikust esteetikast. 

Ajaloolased on 1940. aastatel Tartus toimunut nimetanud kultuurigenotsiidiks – arreteeriti ja küüditati noored kunstnikud Ülo Sooster, Lembit Saarts, Varmo Pirk, Henn Roode, Heldur Viires, Ester Potisepp, Valdur Ohakas. Hämmastav, et tagasi tulles jätkasid kõik kunstitegemist sealt, kus pooleli jäi, hoides end maalides vaimselt elus ja terve. Kui siia juurde lisada Tartu märtsipommitamine 1944. aastal nõukogude vägede poolt ning vanalinna majade ja Emajõe sümboli – Kivisilla – hävitamine, muutub mõistetavaks haavatud oleku tunne, mis kestis tartlaste seas aastakümneid. 

Kui vaadata nimetatud kontekstis mõttega Kärneri, Pirgi ja Saartsi maale, siis nii võibki defineerida järel-pallaslikku maalikunsti, mida kunstnikud praktiseerisid trotslikult elu lõpuni, rafineerides koloriiti veel ja veel. Hiljutine Kärneri näitus nimega Sõprus ja aeg Adamson-Ericu muuseumis oli avastuslik paljudele – kunstnik maalis Tartu agulit ja lihtsaid motiive, aga MILLINE koloriit! Sooster tegi rahvusvahelise karjääri Moskvas, viibides põrandaaluse kunsti keskmes Ilja Kabakovi ateljeenaabri ja sõbrana, koguni mõjutajana. Tänapäeva kaasaegses kunstis esindab Kabakov New Yorgi kõrgeimal tunnustuse tasemel Moskva kontseptualismi koolkonda ja ta on kirjutanud käsikirja Soosteri kunsti austuseks ja analüüsimiseks. Siinne Soosteri tušijoonistus on ühelt poolt ehtne surrealism, aga teisalt võib arvata, et nii võis välja näha keegi nimetu, kes ise arvas, et töötab ajaloo võitjate poolel, teenides autoritaarset poliitilist režiimi. 

Peeter Lauritsa Kakemono

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Kakemono tähendab jaapani rullikeeratavat kunstiteost, mis sai alguse Nara perioodil 710.-794. a. ning on arenenud koos teekultuuri, zen-budismi ja kalligraafiaga. Peeter Lauritsa dialoog jaapani kultuuriga tundub nüüdseks olevat juba vähemalt 37-aastane, kui meenutada näitust Unustades iseend HAUS galeriis (september-oktoober 2024), kus osalesid Peeter Lauritsa fotod, Rein Raua tekstid ja Märt-Matis Lille helid.

Noor Peeter Laurits tutvustab meile siin aga Eestimaa taimede kalligraafiat, kus elegants tekib sätitud kompositsioonist, mis ei asu tsentraalselt pildivälja keskel, vaid on lükatud äärealale. Võib-olla see valik lähendabki teoseid mittelääne kultuurilisele mõtlemisele. Samas meenutavad teosed graafikat, mis oli 1980ndate eesti kunstis – erinevalt fotost – väga kõva sõna. Väljapeetud must-valge lähendab teoseid Tõnis Vindi õpetatavale seoses jaapani ja idamaade kunstiga. Võtab veel natuke aega, kui Lauritsast saab fotokunsti korüfee ja kunstiuuendaja, kelle teosed kehastavad postmodernse kunsti ja kultuuri hoopis teistsugust programmi. Tänapäevaks on ta sünteesinud erinevad programmid uueks tervikuks, mille tulemuseks on ainulaadne visuaalne tundlikkus.

Lillelapsed: Malle Leis, Toomas Vint

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Lillelaste põlvkonna kunstnikud maalisid lilli. Aga teistmoodi, kui traditsiooniline „lilled vaasis“ pilditüüp. Malle Leisi lilled on estetiseeritud ja stiliseeritud, pärinedes osaliselt Muhu rahvakunstimustritest. Toomas Vint, kes õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat, tajub loodust terasemalt kui muidu. Nende kunstnike noorpõlveteostes on tugevat energiat ja sära, rõõmu ja kohalaolekut omas ajas, 1960ndate aastate rahvusvahelise noorteliikumise ärksust ja moekust. Need tööd teeb eriliseks see, et niisugune periood ei saanud kesta kuigi kaua.

1950ndate vastandlikest leeridest: Aino Bach, Ilmar Torn, Herman Talvik

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Aino Bach, Ilmar Torn ja Herman Talvik esindavad 1950. aastatel loodud eesti kunsti, mis pärineb aga kahest vastandlikust leerist – sotsialistlikust ja kapitalistlikust. Märkate erinevust? Kõik need teosed on mõneti stiilsed ja ajastupärased. Aga kuidas nad saavad olla siin- ja sealpool riigipiiri nii erinevad?

Ilmar Torni joonistus Doktor esindab toonast pedagoogikat, mida tudengid pidid järgima, et head hinnet saada – nõukogude inimest kujutatakse sotsrealistlikus kunstis riigile kasuliku elukutse esindajana, mitte iseendana (see oleks liiga tühine ja individualistlik), ning kunstnik peab põhjalikult pildipinna läbi joonistama. Aino Bachi võrratud graafilised lehed kujutavad last ja noort naist poseerimas küll niisama, iseendana (kas seda võis reaalajas pidada teatavaks uuenduseks?), aga Stalin oli 1950ndate lõpuks ka juba ammu surnud ja kunst suhteliselt vabamaks muutunud. Rootsis elav Herman Talvik võis aga samal ajal maailmas ringi reisida ja rahvusvaheliste trendidega kursis olla. Korsikal maalitud peaaegu abstraktne kaktuse portree kajastab sooja maa sinetavat taevast ja haljendavat rohelust.

Nõukogude esteetilisest nõudest mööda: Eduard Wiiralt, Ardo Sivadi

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Kui vaadata neid kolme tööteemalist teost, siis kunstiajaloo teadmiste põhise n-ö püstolhinnanguna ütleks, et tegemist on marksistlik-leninlikust teooriast informeeritud sotsrealistliku kunstiga, millest aga mõni kunstnik pole lõpuni aru saanud (ei ole kujutanud nii nagu partei nõudis). See „mõni kunstnik“ osutub nooreks Eduard Wiiraltiks, kes oli 1925. aastaks juba lõpetanud Tartus Pallase kooli, kuuludes lõpetajate esimesse lendu ja saades rangetelt õppejõududelt kõrgeima hinde, mis jäi kuni Pallase kooli lõpuni etaloniks. Tänaseks on Wiiralti graafika, aga ka maal ja skulptuur kunstiteadlaste poolt juba sedavõrd läbi uuritud ja monograafiatega kaetud, et tähelepanu liigub loomingu äärealadele. Siinsetes tušijoonistustes ongi Wiiralt teema poolest mitte-äratuntav, ent teatud õrna juugendliku joone poolest jälle aimatav. Veendume, et ülituntud Wiiralti kõrval leidub ka vähetuntud Wiiraltit, milliste tööde väärtust tõstab nende kontekst – omistatavus Wiiraltile. Illustratsioonikavandid ütlevad, et teema oli tõesti ette antud, kuid edasised otsused jäid juba kunstniku teha.

Tööstusliku Narva-taustaga Ardo Sivadi maal Kraanad esindab juba jõulisemat visuaalset lahendust, ometi on siingi kompositsioon vastupidine marksistlikule ideele progressist – dünaamika kulgeb maali alumisest paremast äärest üles vasakule. Kunstiajaloo tundjat hämmastab siingi aastaarv 1934. Eesti Vabariigi aegsed kunstnikud esindasid teatavasti üsna kindlat arusaama, mida on südamelähedane kujutada (loodust!) ja mida mitte. Eks seda mõjutas ka publiku tellimus, üldine majanduslik olukord (Eesti oli põllumajandusriik) ning esteetiline valik Pariisi maalikooli kasuks. Samuti kunstniku isiklik taust ja elustiil. 

Kui vaadata neid teoseid hilisema sotsrealistliku kunsti perspektiivist, võib ju uhkusega öelda: vaadake, töö teema ja kraanade rasketehnika oli esindatud juba Eesti Vabariigi aegses kunstis, nii et II Maailmasõja järgne tööstuslik pööre ja Nõukogude Venemaalt tulvav esteetiline nõue polnud siin midagi uut ega võõrast. Ka töölisliikumine oli ju (küll nõrgalt) esindatud. Praegu pole tegemist kunstiteadlaste lemmik uurimisteemaga, mistõttu võime vabalt imestada siinsete teoste autorite ja aastaarvude üle.

Ado Vabbest

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Ado Vabbe joonistused ja maalid on põhiliselt kunstimuuseumide omanduses, mistõttu leiab oksjoneil tema teoseid harva. Vabbe koht eesti kunstiajaloos on väga erakordne – vaieldamatu avangardkunsti tooja siia, esimeste abstraktsete värvipliiatsi-joonistuste eksponeerija 1914. aastal Tartus, futuristliku avangardi viljeleja ning edasi õhulise koloriidiga elegantsete maalide autor, kujutagu need loodust, inimest või mida iganes. Siis pikaajaline tegevus maali õpetajana Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Nõukogude ajal elas Ado Vabbe Tartus suhteliselt tagasitõmbunult kunstnikuna, kellelt oli võetud võimalus kunstielus aktiivselt osaleda.

Siinsed kaks joonistust on eriliselt õrnad, vihjelised ja kohati peaaegu abstraktsed. Peategelane on mõistagi naine – või daam. Naist on Vabbe joonistanud ja maalinud palju, esindades koos Wiiraltiga võib-olla kogu eesti kunstiajaloo erootilise kunsti konkurentsitut kõrgklassi. Ah et 1950. aastal elasid nõukogude Eestis „daamid“, mitte üksnes mees- ja naissoost „seltsimehed“? Võib-olla esindaski Ado Vabbe vaikivalt rahvusvahelise kõrgklassi vaimu, mida tuli kohalikus kontekstis varjata? Selle daami kuuluvust Stalini aega tähistab üksnes 1950ndate moekas suusakostüüm.

Peeter Allikust

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Pea kõiki Peeter Alliku graafikateoseid (justnimelt linoollõige) iseloomustab filigraanne tehnikavaldamine ja heatahtlik naer ühiskonna veidruste üle. Just see naer teeb Peeter Alliku teistsuguseks, nagu ka tema leiutised tehnilise virtuoossuse vallas – ta hakkas väikeseformaadilisi linoollõikeid viima monumentaalvormi, nii et need laiusid üle seina maast laeni. Olles seotud eelkõige Tartu ja Pärnu kunstiuuendusega, lisaks ka veel Kursi koolkonnaga, keeldus kunstnik eneseteadlikult pealinna hüvedest ja valis väikelinna paueri, kujutades samal ajal globaalseid teemasid ja vanaaegset kõrgklassi ütlemas sõnumeid meie põlvkonnale. Kas lahendus sõjale oleks lilled kübaral ja lillemõtted peas?

Reismisest: Illimar Paul, Valerian Loik

Kirjutanud: Heie Marie Treier

Reisimine on tänapäeval niivõrd lihtne, et me ei tule selle pealegi, kui palju see on nõudnud pingutusi ja ettevalmistusi kasvõi 1930. aastal või 1978. aastal. Ja kui oluline on see olnud igale loovisikule. Sellega seoses, Arhitektuurimuuseumis oli näitus Arhitekti pilguga. Kuidas lääs koju toodi?, mille mõtet tutvustatakse nii: „Nõukogude ajal ei olnud reisimine läände igaühele kättesaadav. Arhitektidele on aga reisimine olnud erialaseks enesetäienduseks ja inspiratsiooni ammutamiseks lahutamatu allikas juba sajandeid. Kuidas ja kas eesti arhitektidest said külma sõja ajal läänes reisida ning kuidas saadud kogemusi vahendati?“ https://www.arhitektuurimuuseum.ee/est/exhibition/arhitekti-pilguga-kuidas-laas-koju-toodi/

Kui kujutleda sarnast reisimise-teemalist näitust kunstnike kohta, siis eksponeeritaks seal aukohal graafilise disaineri Illimar Pauli Jaapani-reisi seeriat 1978. aastast, kus tušijoonistused loovad illusiooni fotost. Kunstniku pilk on kinni püüdnud juhuslikud hetked urbanistlikust Jaapanist, fragmendid hoonetest ja liiklusest. Inimestel on seljas moekad tänavariided 1978. aasta seisuga. Praegu mõjub kogu seeria veidi unenäolikult, sest eks ole maailm ise muutunud tundmatuseni. 

Valerian Loik reisis Euroopas ringi sõdadevahelise Eesti maalijana – nõukogude ajal polnud see eriti võimalikki. Kui tegin noore kunstiteadlasena Pallast uurides intervjuu Valerian Loiguga, siis ta rääkis, et 1930. aastatel tuli prantsuse maalikunstis moodi summutatud koloriit, kus tõmmati tagasi erksaid värve, ja see mõjutas teda ja eesti kunsti laiemalt. Kas tema kommentaar võiks kehtida ka siinse Rooma ja Pariisi vaate puhul?