Johannes Võerahansu 1902–1980 Saaremaa maastik. 1940

All paremal: 1940 Võerahansu

Pöördel: J Võerahansu 1940 a

Saaremaa jõudis tugevalt Eesti kunsti Konrad Mägi kahe imelise suvega (1913 ja 1914), kuid sellele ei järgnenud olulist Saaremaa-lainet. Alles paarkümmend aastat hiljem hakati taas innukamalt Saaremaad kujutama, kusjuures kui Mägi oli vaimustatud Vilsandi ja Kihelkonna kandi värvilistest taimedest, siis nüüd vaatenurk muutus. Kunstnikud kujutasid saare loodust napi, lakoonilise ja omapärasena ning samavõrd paeluv oli nende jaoks arhailine arhitektuur (selle põhjuseks oli aga suuresti saareelanike vaesus). Kivi- ja roigasaiad, viltuvajunud rehetared, porised külatänavad olid linnadest kohale tõtanud kunstnikele huvitavad, sest mõjusid poeetilisena. Ka Saaremaa ehk innukaim kujutaja Johannes Võerahansu keskendub ikka ja jälle mittemoodsale: vanadele majadele, iidsetele aedadele, karmile ja napile loodusele. See kõik tundub talle lüürise ning maaliliselt huvitavana – märgakem kasvõi, kui palju toone ta kasutab porise tänava kujutamisel.