Johannes Võerahansu 1902–1980 Punane vabrik. 1946

All paremal: Võerahansu

Johannes Võerahansu proovis sarnaselt paljudele teistele kunstnikele ennast pärast teist maailmasõda uuesti leiutada. Senises laadis jätkamine oli keelatud, tuli leida uued motiivid ja lähenemisvormid. Võerahansu on valinud seekord uurimispunktiks valitsevale ideoloogiale sobivalt vabriku, mis peaks sisendama ülesehitustöö optimismi. Siiski ei näe me maalil märkigi ideoloogilisest sätitusest, kuna elujaatava vabrikutöö asemel näeme pigem romantilist agulivaadet. Tehase tööstuslik natuur pole arusaadav, selle asemel askeldavad kusagil eeslinnas inimesed, kes teevad tööd käsitsi ja hobustega. Võerahansu ei ole siin loobunud oma sõjaeelsest laadist, kuna peatähelepanu pole motiivil, vaid vormil. Sõjajärgsele ajale iseloomulikult tegutseb ta nappide värvidega, kuid proovib leida tasakaalukohti ja üleminekupurdeid, luues romantilise ning ajatu vaate eeslinnale. Teose pealkiri on mõeldud ilmselt vaid ametkondade rahustamiseks, maali enesega on sel vähe pistmist.