Johannes Võerahansu 1902–1980 Põllulilled valges vaasis. 1959

Signatuurita
1950ndate lõpuks oli Eesti kunstnike olukord hakanud tasapisi paranema. Ideoloogilised ettekirjutused polnud enam nii ranged ja kunstnikel oli parem ligipääs näiteks värvidele. Võerahansu on seda võimalust kasutanud samasuguse innuga nagu vee peale tõusnud uppuja. Tema maal kasutab ilmselt kõiki tol ajal saadaval olnud värve, lillekimp pulbitseb nii koloriidinüanssidest kui ka elust, tema lopsakus ajab sedavõrd üle, et mõned õied on pudenenud laua peale. Võerahansu maal on ühelt poolt klassikaline natüürmort, teiselt poolt vabaduse ja elurõõmu manifest. Silma torkab alati süütust sümboliseerinud valge tooni rikkalik kasutamine, mis viitab samuti mingile eriliselt optimistlikule ja lootusrikkale hoiakule, mis oli kõik kätketud ühte lihtsasse lillekimpu.