Johannes Võerahansu 1902–1980 Kollased roosid vaasis. 1952

Ülal vasakul: JVhsu. 52
Pöördel: JVõerahansu 1952

1952. aasta oli ilmselt üks keerukamaid Eesti kunstiajaloos. Stalin veel elas ning repressioonid näisid olevat lõputud. Kunstnikele tähendas see jätkuvalt kehtinud kohustuslikke teemasid, aga ka vaesemaid olusid. Maalikunst muutus toona värvivaesemaks, seda nii emotsionaalsetel kui praktilistel põhjustel, kuna ennesõjaaegsed värvid olid lõppenud ning ligipääs kvaliteetsetele värvidele oli piiratud.
Võerahansu proovib kitsaste olude ahelatest välja murda. Ta on valinud teemaks poliitiliselt neutraalse lillemaali ning proovib nappide tingimuste kiuste luua maalilist tervikut. Maal ei ole üleliia kirju ega võltspaatoslik, vaid siiras dokument kunstniku ilmselt veidi melanhoolsest meeleseisundist. Pruunikal taustal löövad kollased ja sinised õied lahti, selles on muutuste ootust ja elujaatust, kuid ilma rõkkamise ning pealetükkiva efektita. Võerahansu maal on haruldane sissevaade 1950ndate alguse surutises elanud inimeste mõttelaadi, kes polnud lakanud lootmast ja igatsemast.