Johannes Võerahansu 1902–1980 Karjaõu. 1974

Johannes Võerahansu teed kunsti juurde võiks võrrelda Henn Roode omaga: nooruses alustatu sai olude sunnil kauaaegse katkestuse, ent jätkus ometi ja siis juba vääramatult. Ants Laikmaa juures õppimine jätkus “Pallases” pärast 11-aastast vaheaega 1930ndatel. Juba kooliajal alustas Võerahansu valgusküllaste hõbedase koloriidiga maalidega, mis “kuuluvad tollal taotluslikult Eesti eluolu ja loodust poetiseerinud kunstiloomingu tippteoste hulka” (Hilja Läti). Ent juba 1920ndatel oli Võerahansu alustanud ja keskendunudki joonistustele, saades 1928. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse ergutusauhinna. Pangem tähele – möldri abiline Võerahansu oli selleks ajaks juba seitse aastat kunstiharidusest eemal olnud.
Uuesti jõudis Võerhansu joonistuste juurde 1960ndatel aastatel, mil nendest sai tema loomingu keskne telg. “Karjaõu” kuulub tema tuntuimasse sarja Saaremaa vaadetega – motiiv, mida Võerahansu oma maalides uuris juba 1930ndatel. Sarnaselt toonaste töödega on siingi palju õhku, autorit ei ole huvitanud pisidetailides nokitsemine. Ometi on joonistuses ka palju etnograafilist materjali, hetkepildistust. Vaadates töö valmimisaastat võime soovi korral ilmselt siingi näha vähemalt teatud kaudset viidet 1930ndate Eestile.