Johannes Saal 1911–1964 Vana aed. 1954

Johannes Saali loomingu puhul märgitakse, et seal puudusid selged perioodid, tõusud ning langused. Tema omanäolised, kord ekspressiivsusele kalduvad, kord jällegi soojalt inimese intiimsfääri kujutavad maalid moodustasid nii 1930ndatest 1960ndate alguseni täiesti omaette peatüki Eesti kunstiloos. Täna tuntakse huvi enim tema traagilisest vaimust kantud teoste üle, mis peegeldavad nii isiklikke probleeme kui ka ajastu vaimu. Teisalt oli aga Saal alati ka hiilgav traditsioonilises laadis töötaja.
Saal ise on öelnud, et aastatel 1941-53 mängis ta rohkem klaverit kui maalis. See oli keeruline periood, mil negatiivne kriitika ei soosinud pallaslikke väärtusi edasikandnud autoreid. „Vana aed“ on valminud vahetult pärast siseeksiili ning peegeldab oma värvirõõmus hästi Saali võimalikke emotsioone. Jõulises koloriidis pöördub Saal siin tagasi talle armsate teemade juurde: loodus, põlluharimine, vahetu kontakt maaeluga.