Johannes Saal 1911–1964 Maastikuetüüd. 1957

Signeeritud all paremal: J Saal 21.okt. 1957
Tagapapil autori pühendus (1964);
TKM deponeeringu märge (1968)

Johannes Saali kulunud närvidest puretud elu ei lõpetanud tema kunstiloomingut. Selle hüplik laad peegeldas autori vaimulaadi kõikumisi, mis võis ulatuda joovastusest meeleheiteni. Käesolev maal on 1950ndate kontekstis haruldaselt vabakäeline, jõudes peaaegu täieliku abstraktsuseni, kuigi see oli keelatud. Me ei vaata maastikku, vaid värvide ja vormide omavahelist sulamist. Saal on maali varustanud konkreetse kuupäevaga, kuid see ei mõju dokumentaalsena. Saal ei ole tahtnud jäädvustada üht täpset hetke maastikus, vaid pigem mõjub see isikliku meeleseisundi kroonikana. Tol päeval seal ja seal vallandas maastik temas sääraseid tundeid – ilmselt teatud vabanemist, kirkust, julgust.