Jaan Elken 1957 Detsember merel. 1988

All paremal:J.ELKEN 1988

Jaan Elken on merd kujutanud siin kontseptuaalselt ja isegi arhitektuurselt. Merd kui ideed elu omasoodu kulgemisest, mis faktina on korraga nii muutuv kui muutumatu – ikka seesama suur vesi, täna üks ent homme teine, piisab vaid „valguse“ vahetumisest. Elken on sellel väikesel lõuendil püüdnud mere suurt sinakashalli kivijat olemust, kus nurgeliste lainete ja taevapindade liikumised loovad otsekui lõputa teede ja tänavatega veelinna meeleolu - põhjamaine, sinine, külm, karge, ent maagiliselt kaasakutsuv. Linnad on ERKI-s arhitektuuri õppinud Elkenit alati paelunud, varase loomingu hüperrealistlikud tänavanurgad ja tänaste maalide Manhattan, mille sügavates sisekosmostes kunstnik nii oma pintsli kui meelega jalutanud on. See 1988. aastal valminud meri jääb tolle perioodi otsinguliste maalide hulka, mis paiknevad kusagil Elkeni loomingu alguse kümnendi impulsside ja hilisemate teistmoodi tulemiste piirimail. Mitte enam hüperrealism, aga mitte veel ka abstraktsionism. Kunstnik ei utreeri siin manifesteerivalt kunagiste tegelike ja psühholoogiliste ruumide tõetruudust nagu teda nostalgiliselt mäletatakse ega ole veel ka nii improvisatsiooniliselt abstraktne ja „statement-ide“ maiguline nagu hiljem ja nüüd. Need 1980ndate lõpu mered ja mõned tööd veel moodustavad haruldase silla Elkeni kahe vormiväljenduslikult nii erineva maailma vahel, milles ta võrdväärse veendumusega viibib, olles alati sisukas, mõttetihe ja väga andekas ka.
(P. Ausman)